Mineviku toomine olevikku

Kuigi väga ei taha, olen ikka sunnitud tunnistama, et ma olen keskealine. 20ndates mõtlesin ju hoopis teistmoodi ja nägin teistmoodi ja tegutsesin teistmoodi. Ja ma ei mõelnud, et tahaks tagasi 20 aastat tagasi olnud olukordi🙂

Vaikselt tuleb leppida, et ilmselt olen nüüd jupi targem ja emotsioonid on madalamate tippudega. Muidugi võib uuesti panna riidesse tolle maitse järgi, mis siis oli ja lõigata-värvida-seada samasuguse soengu kui siis ja teha näo, et ei tädi pole lolliks läinud, vaid on kogu aeg mõõduka kiiksuga ringi käinud. Kui 20ndates panin end riidesse peamiselt teiste jaoks, siis nüüd endale. No kehakaalu ju tagasi ei saa, õigemini küll – maha ei saa ja idee, et kõik vaatavad sind pilguga, mis tabab kunstisaali kõige kaunimat maali, on ammu tolmu mattunud ja asendunud teadmisega, et kui keegi vaatabki, siis pilguga, et huvitav, miks nii vana naine kontoriroti riietega tänaval ei kõnni nagu kõik ta eakaaslased. Ehh, ega need kompleksid nii lihtsalt ei kaogi!

Igatahes jäi mulle üleeile FB-s silma kontsert, kus vanusepiirangut ei olnud (meeletud naerukrambid põrandal – silmas peeti alumist piiri) ja mille sisu väljendas midagi, mida ma hea meelega oleks kõik need viimased 20 aastat enda ligidal hoidnud, kui hoidmiseks laiskusest üle oleks saanud. Erinevalt 20 aastat nooremast minast ei julge ma enam üksinda suva üritusele minna ja nii asusin otsima, keda kaasa meelitada. Keeruline üritus arvestades fakti, et mul pole ühtegi tuttavat, kellele kasvõi reggeagi meeldiks. Otsustasin oma alla 30-aastase grupiõe kasuks. Ta ei saanud tulla ja tema lause “ska üritusele võib üksi minna küll” võiks tähendada kahte asja: ta teab, mis on ska ja ta teab, et peale minu pole ühelgi eestlasel kodus ühtegi plaati, kuhu siuke sõna oleks peale kirjutatud ja seega peale minu sinna kedagi ei tulegi või ta pidas seda millekski muuks.

Aga õnneks oli ühe tuttava nime juures FBs roheline täpp ja ta tundus piisavalt vabameelne olevat, et kaasa tulla. Ja ta oligi.

Minemise hoovõtt oli päris pikk ja tund enne kontserdi lõppu asusime teele kohta, kus ma viimati vanni otsisin. Pimedas on see koht veel põnevam ja ühtegi silti, et kus on otsitav klubi või kus ööbivad vannid, loomulikult polnud. Kuulmise järgi orienteerudes (tehes kolme maja ümber igaühele eraldi jalgkäigu ja pimedas oli koer täpselt samas kohas kui valges) ronisime juhuslikult leitud pimedat treppi pidi kolmandale korrusele ja leidsime mingi bändi prooviruumi. Aga nad teadsid, kus on klubi ja olid nõus meid sinna juhatama. Austria päritoluga punt esines klubis, mis ei erinenud tollest bändi prooviruumist eriti märgatavalt. Kuid rahvast oli rohkem ja nad kõik olid ilmselt vene keskkoolinoored. Aga ma olin sigavaimustunud! Esiteks meeldis mulle see muusika ja teiseks meeldivad mulle sürrealistlikud olukorrad.   Ega otseselt ju midagi liiga sürri polnudki – tavaliselt tallinna inimesed, kes võõrast inimesest välja ei tee. Lihtsalt koht oli sürr. Ma ei panustaks lootusele, et ma selle klubi teisel korral ülesse leiaks, sest äraminemise tee valisime me vastu igasugu loogikat, minnes mööda raudrööpaid, mis jõudsid kahekordse aiani ja kuna teine aed ei paistnud eriti lihtsalt üleronitav, siis olime sunnitud õige tee leidma.

Nojah, igatahes teeks ma teine kordki nii. Ma vähemalt tundsin end sama hästi nagu 20 aastat tagasi kui pidevalt sai satutud mingitele punkkontserditele imelikes kohtades, aga tollal oli neil rahvast sadades rohkem.

6 thoughts on “Mineviku toomine olevikku

  1. Nikolai 16. september 2010, 11:26

    minule muidu meeldib reggae

    Like

    • Manjama 16. september 2010, 11:57

      ehee🙂 sind ma nii palju ei tunne, et oleks julgenud kutsuda🙂

      Like

  2. Oop 21. september 2010, 15:14

    Huvitav, mis Rasta Orchestrast saanud on?

    See kontserdipaik on iseenesest ju ka minu õue all, võiks kunagi kylastada.

    Like

    • Manjama 21. september 2010, 16:08

      huvitavad ettepanekud alati oodatud. eestis tegutsevate puntide eksistensi kohta on kõige targem r. baumanilt küsida.

      Like

  3. Teele 10. oktoober 2010, 01:15

    Mulle ka meeldib reggae. A mul on tited😦.

    Like

  4. Manjama 10. oktoober 2010, 14:27

    tittedel on positiivne oskus suureks kasvada🙂

    Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: