Ilusa blogija keskeakriis

Üks osa blogijaid (Mallukas – liiga kuulus, seega kole ja palju teisi väiksemaid) arutavad perekoolis püstitatud teemal millised blogijad on ilusad ja millised mitte ja kas kas ilusaid tohivad valida ainult modellivälimusega käod või võivad nõiavälimusega pereemad ka. Pisut vanemad ja tõsisemad blogijad arutavad teemal, et mis loom on keskiga ja millise riistaga seda sööma peaks: notsu, Ritsik ja Indigoaalane. Feispuuki rahvas arutleb Kenderi eriti jõhkra jutu pärast sõnavabadusest ja lapspornost (alaealistel palun mitte lugeda). Mina üritan kõiki teemasid jõukohaselt jälgida ja mõista.

Tegelt olen ma pisut kurb, et mina ei sattunud ei koledaks ega ilusaks blogijaks, sest kirjutan perekooli jaoks liigpikke ja titevabasid jutte, ma ei ole loetav. Samas tore ka, sest ma ei viitsiks oma blogikommides hullunud fännikarjaga maadelda, nagu tuntud blogijad peavad. Keskeast rääkimine on veel keerulisem, sest minu keskiga väljendub väga tüüpiliselt – ma üritan seda hoolega eitada. Mulle väga sobib juba viimased paar aastat kõige tihedamini pakutud vanus 32 ja elukutseks kunstnik. Selline ma oma keskeakriisis enda jaoks olengi.

Mis Kenderi juttu puutub, siis mina seda lõpuni lugeda ei suutnud. Mul on liiga hea kujutlusvõime. Ma tahaks näha, kes ütleb, et selles jutus on midagi seksuaalselt erutavat. Nii saab väita ainult täiesti eluvõõras inimene, kes arvab, et pedofiilid ongi täielikud värdjad, mitte tavalised inimesed. Jah, selline jutt võib vabalt avaldatud olla, sest seal räägitakse kui mõtetud on inimesed, kes sõltuvad seksist.

Aga samas arvan ma, et see prantsuse ajaleht ei oleks pidanud neid pilte avaldama, et see ajaleht oli sama loll kui too tüüp, kes piltide peale püssi võttis ja inimesi laskma hakkas. Mõnitamine ei ole sõnavabadus. Ei olnud juba siis kui taani padukristlik ajaleht mõni aeg moslemitest mõnitavaid pilte ilmutas. Maailm on vahepeal lihtsalt veelgi konservatiivsemaks muutunud ja näeb samu asju teistmoodi.

Ei ole olemas lollimat lauset, kui see, kus räägitakse, et noorena vasakpoolne olla on normaalne, aga vanem inimene ja vasakpoolne olla rumal. Kui inimene vanemaks saades ka aru ei saa, et materiaalne maailm ei paku sulle kunagi täielikku rahuldust ja raha järgi jooksmine on rumalus, siis mul on temast kahju. Ainult rumal inimene arvab, et ebavõrdsus teeb kõrgemal pulgal sitsijad õnnelikuks. Vaid skisofreenik tahab võimu üle laipade. Ja vanemaks saades peaks inimene seda juba taipama. Keskeakriisi edukas läbimine peaks õpetama maailma avarama ja sõbralikuma pilguga vaatama. Keskeakriisile allajääja jahib värsket liha, kortsuvaba nägu ja rahalaevu.