Kuidas teismelist kasvatada

Teismelise kasvatamise teema on mu lemmikteema. Mu teismeline on praeguseks juba 19, järgmisel aastal siseneb ta järgmisesse etappi ja ma arvan, et meie oleme tema teismelise-aastatega positiivselt hakkama saanud. Me oleme mõlemad suuremaks kasvanud. Mina olen küll kõik ned 9 aastat täiskasvanud olnud, aga ma arvan, et tegelikult on teismelise lapse kasvatamine väga suur väljakutse areneda just lapsevanemale ja paljud lapsevanemad sellega hakkama ei saagi ning süüdistavad enda asemel oma last. Kas kõik kasvatuses päriselt täppi läks, saab alles hiljem teada. Loodetavasti on mu blogi loetav ka 10 aasta pärast ja ma saan üle kontrollida.

Mida peab inimene 20-eluaastaks saavutama?

Esimesed 10 aastat on inimene laps, kes sõltub täielikult oma vanematest. Vanemad otsustavad tema eest paljusid erinevaid küsimusi – mida ta sööb, mida selga paneb, kuhu ja kui kauaks läheb. Üldjuhul on lapsed oma piiratud vabadusega rahul ja ootavadki vanematelt, et nende eest kenasti hoolitsetakse ja enamus otsuseid ära tehakse. Lapsevanemad on oma lastest päriselt targemad. Aeg-ajalt panevad lapsed vanemate kannatuse proovile ja ei nõustu kohe kõigega. Kuid see protest on tühiasi võrreldes selle proovilepanekuga, mis teismelise lapsega juhtuma hakkab. Kõik mu lugejad on teismelised olnud ja ilmselt mäletavad, kuidas ema ja isa või üks neist sellele mängule reageeris.

Teismeliseaastad on inimesele vajalikud, et ta laseks oma vanematest lahti. Üldjuhul on teismelised üks hetk oma vanematest vabanemiseks, enda arvates, täiesti valmis. Nad oskavad väga hästi enda eest otsustada. Juhul kui on tegemist teismelisega, kel nooremana pole ise otsustada lubatud ja vanemad on kõik otsused ise ära teinud, siis on lapse ettekujutus positiivse tulemusega otsustest nihkes ja hakkavad igasugused jamad juhtuma. Kuid ikkagi hakkab teismeline laps vaikselt aru saama, et isa või ema ei pruugi kõiki asju teada. Enamus lapsevanemaid ju ei oska lenneldes lahendada põhikooli lõpu ja veel vähem gümnaasiumi kooliülesandeid, sest need on keerulisemad kui rääkima- või lugema õppimine. Laps tunneb sisemiselt, et ta tahab kõiki omi asju ise otsustada.

Kuid lapsevanem ei saa aru, et laps on suureks kasvanud. Alles oli kodus väike nummi särasilm, kes sind täielikult usaldas, aga järsku on mingi tujukas tüüp, kes paneb oma toa ukse kinni ja ei vasta enam küsimusele, kuidas tal koolis läks. Veel enam, ta arvab, et sa ei tea midagi ja tahad teda vaid kontrollida oma näiliselt hoolitsevate küsimustega. Ja tavaliselt see nii ongi, sest lapsevanem tunneb, kuidas kontroll hakkab kaduma. Ta tunneb, et laps ei armasta teda enam nii nagu beebina armastas. Jäägitult.

Teismelise puhul on tema käitumine looduse poolt ette määratud. Ta saavutab küpsuse, tal hormoonid möllavad. Lapsevanem on aga ikka seesama täiskasvanu. Tihtipeale on teismelise lapse ema või isa ka ise keskeakriisis, kus tundub, et terve maailm hakkab käest libisema ja nüüd veel läheb armas laps ka imelikuks kätte. Partner juba otsustas, et ta armastab kedagi teist või ainult iseennast ja nüüd teeb laps sedasama. Seda ei tohi juhtuda lasta! Last tuleb kontrolli all hoida, arvab segaduses lapsevanem. “Ma ju maksan tema eest, mina ostan söögi ja maksan tema elamiskulud, mina pean teda üleval, ta peab mu sõna kuulama, sest ta on alles laps,” arvab lapsevanem. Kuid kas ikka peab?

Miks peab lapsevanem lubama teismelisel iseseisvuda?

Kui aus olla, siis mina ei tea, kuidas saada hakkama sellise lapse-lapsevanema suhtega, kus lapsevanem on kogu aeg kõik oma lapse eest ära otsustanud – kontrollinud tema hindeid, tema suhteid sõpradega, tema mõtteid. Mul pole sellist lapsepõlve olnud ja mu lapsel ka mitte, ma olen neid täiskasvanuid näinud, kel on sellised vanemad. Siiani samasugused. Ma kardan, et kui laps on kurja lapsevanema omand olnud ja tema käske kuulekalt kuni teismeliseeani täitnud, siis vist jääb selline suhe nende vahele elu lõpuni. Või katkeb suhe täielikult. Kuid mina räägin normaalsest inimese arengust, kus lapsevanem peab õppima oma teismelisesse suhtuma kui täiskasvanud inimesesse, kuigi ta on rahaliselt temast sõltuv. Sest muidu ei saa tema lapsest normaalselt iseseisvat täiskasvanut. No ei ole ju normaalne selline ema, kes oma pojukesele või tütrenummile terve elu üritab süüa teha ja pesu pesta. (Praegu ma, loomulikult, teen seda). Ma arvan, et alates 20. eluaastast peaks laste ja lastevanemate vahel valitsema normaalne võrdsete täiskasvanute suhe. Ning selle algõpe toimub lapse teismeliseeas.

Ma arvan, et mina olen selle perioodiga edukalt hakkama saanud. Ma olen läbi suurte sisemiste valude vabanenud vajadusest teda kontrollida, tema käitumisele hinnanguid anda, teada saada kõiki tema isiklikke probleeme, kui ta neid ise rääkima ei tule. Jube keeruline on olnud koolilapse puhul vait olla, kui ta kell kaks öösel ikka veel arvutis mängib ja järgmine päev on koolipäev. Aga see on tema otsus, tema hinded, mina ei õpi tema eest. Ja ma tean, et ta oskab enda eest vastutada. Ma tean, et ta teab paljudest teemadest rohkem kui mina. Ma tean, mida mina temast paremini tean. Õnneks ei ole ma endast päris kõlupea muljet jätnud ja ka tema teab, et ma pole lollakas. Ja ta teab, et ma armastan teda tingimusteta, mitte kui isiklikku omandit, kes peab mu pilli järgi tantsima, kuna mina maksan muusika eest.  Maksan jah, see on mu vanemlik kohustus, aga see ei tee temast minu orja. Ta on mu täiskasvanud nummikiisu.

See pilt on tehtud 2003. aasta suvel, kui me käisime kalakasvanduses kalu püüdmas. Emme näitab lapsele kala.