Kõrvuti Savisaare kohtusaagaga on ajakirjanike viimase nädala kõige naljakam teema laest võetud probleem, et juutuubis on nii kohutavad pornovideod, et lapsevanemad ei tea, kuhu omi silmi suure häbiga panna. Iga inimene, kes natuke juutuubis on aega veetnud, teab, et juutuubist pornot ei saa, isegi midagi ligilähedast mitte, selle jaoks on teised leheküljed. Seepärast ei viitsinud ma ka vaatama minna, et millisest pastakast sel korral hapukurk välja imeti. Kuid täna sattusin ma ühte videot vaatama ja kuna oli päris naljakas, vaatasin edasi.
Kes ei tea millest jutt, siis Daki on teinud sellise loo: Jänku-Jussi looja Janika Leoste: paroodiate taga on lapsed, kes ei mõista oma tegude tagajärgi. Muideks – Janika on naine, kes õpetas mind 1993. aastal esimest korda arvutit kasutama, kuna ma läksin tööle firmasse, kus raamatupidamisprogramm oli tema tehtud. Hiljem tegi ta need Jänku-Jussi lastevideod, milledest nüüd on paroodiad tehtud. Need ilmusid just ajal, kui mu laps oli õiges vanuses ja ta vaatas neid korduvalt. Kuid väita, et juutuubis olevad paroodiad on pisikestele lastele kuidagi ohtlikud, on parim nali, mida üks täiskasvanust kuivik võiks teha.
Ma ei hakka siin Jänku-Jussi paroodiate linke jaotama, leiate ise ka, kui soovite. Mulle teevad need paroodiad nalja seepärast, et ma mäletan küll, mis lasteaias lastele rõõmu valmistas. Ikka see, kui sai mõne suguelundi nimetuse kõva häälega välja öelda ja rumal täiskasvanu selle peale endast välja läks. Mu laps õppis oma esimesed roppused samuti lasteaias, me kodus ei ropendanud. Ta ei teadnud, mida need sõnad tähendavad, enamus lastest ei teadnud, aga nad teadsid, et emme ja issi hakkavad maru naljakalt käituma, kui mõnda sõna kasutada. Mina selgitasin oma väikesele tütrele sõnade tähendused täpselt ära ja tal kadus huvi neid poiste õpetatud rumalusi veel kasutada. Ma ju ei reageerinud ka nii nagu ette nähtud. Tekib küsimus, et mis on teistel täiskasvanutel viga? Miks nad oma imelike vihastamistega lastele kinnitavad, et tegemist on toredate sõnadega? Täpselt nagu praegu ajakirjanikud paanitsevad.
Tundub, et eesti lastest juutuubaritel on alates umbes selle aasta algusest vallandunud suhteliselt sarnane huumorisoon, mis kohati ongi naljakas. Ümber on tehtud palju saateid ja multikaid, tegijad on erinevad, aga uba on sarnane – teleekraanil ütlevad täiskasvanud inimesed ja tegelased suvalisi suguelundite nimesid ja muid sõnu, mida nad tavaliselt laste juuresolekul ei kasuta. Või vähemalt üritavad mitte kasutada. Mulle ettejäänud saadetest tundus kõige naljakam see:
Täiskasvanud – vaadake palki oma silmas ja tegelege oma lastega. Rääkige neile erinevate sõnade tähendustest ja ärge arvake, nagu seksist koledamat asja maailmas polegi.
Manjana blogib 
Seks pole kole, aga prostitutsioon ja zoofiilia pole teemad viieaastastele. Ideaalmaailmas muidugi viieaastane üksi YouTube’i ei vaata. Nüüd on küsimus, et kui nad siiski vaatavad, siis kas “paras neile ja nende lollidele vanematele”?
MeeldibMeeldib
no ma olen selline lapsevanem, kes on lapsele päris varakult ka ära seletanud, miks zoofiilia ja prostitutsioon normaalsed asjad pole. ma tean karjade kaupa täiskasvanuid, kes arvavad, et need on normaalsed asjad ja las teised teevad, kui neile meeldib, on veel eriti levinud arvamus.
ma ei leidnud nendes jänku-jussi videotes kumbagi teemat, või ma siis ei pannud tähele.
MeeldibMeeldib
Mäletan, Janika Leoste oli 90ndatel legendaarne tüüp
muidu üldiselt meestekeskses softi- ja arvutimaalimas.
Ta oli alati kohal. Sel ajal tutvustati uut softi tihti,
aga vähe oli firma juhte, kes ise oma toodet tutvustasid.
Janika oli üks nendest, kes oma lapsukest ise turundas.
Toode oli legendaarne Raama, 90ndate raamatupidamistarkvara
ja firma oli Raama OÜ, Janika oli firmajuht-raamatupidaja.
Hiljem, ja täna tuntud HansaRaama ei ole Raama järeltulija.
See järjepidevus lõppes mingil ajal kui Hansa Financials
võttis või võeti või kuidas see täpselt käis, mina ei tea.
Igatahes Janika taandus (loodus kutsus) laste maailma.
Mida meie siis sellest Janika loost õppima peaks?
Esiteks, jää oma liistude juurde, lastejutud maksavad kätte.
Kui sa oled raamatupidaja, siis ei ole mõtet ninnu-nännutada,
lapsed saavad sellest väga hästi aru ja teevad sulle hiljem tagasi.
MeeldibMeeldib
Meil on noorteprogrammis Shrek’i mainimine keelatud, sest keegi oli kunagi leidnud Shrek’i porno, mispeale kõik seda kodus vaatama kukkusid ja noh, võite isegi ette kujutada, mis elevust see tekitas. Ma guugeldasin, et aru saada, mis sellega siis on… no ikka väga kole!
MeeldibMeeldib
Ähh, kõigi vähegi tuntuimate filmide kohta on pornoversioonid 😀 Mind eriti ei huvita, mida seal tehakse, eks porno ole ikka porno, filmiversiooni omadel on natuke teksti ja kostüüme rohkem kui tavapornol. Aga mind päriselt ei huvita, mitte et ma arvaks, et oih kui vuih. Kui ma pornot tahan vaadata, siis ma eelistan tavaelulisemat.
Aa shreki keelamine selle põhjusega on päris lõbus juhus 🙂
MeeldibMeeldib
Ma ikka mõtlesin, et googeldan seda shrekki. Kolm joonistatud videot leidsin pornhubi lehelt ja ainult ühes seksiti, kahes ülejäänus polnud seksi mitte 1 gramm. üks oli lastealaulu video, kus 5 shrekki hüppab voodis ja üks kukub maha jne ja teine video oli mingi suva räpp, kus sõidetakse autoga linnas. Ma ei teadnudki, et pornhubis on täiesti seksivabasid muusikavideosid. Ma linkida ei saa, sest tegelikult on see ju ikka pornosait.
MeeldibMeeldib
Ma ei mäleta, mis saidilt ma Shreki leidsin, aga tal oli ikka nii suur ja jõle roheline riist, et panin selle lehe päris kiiresti kinni. Hiljem töökaaslastega arutades selgus, et olin veel mingi lahja versiooni leidnud, pidavat olema ka Shreki lasteahistamise videod jne. Krt, ma ei saa kunagi enam Shreki endise pilguga vaadata!
MeeldibMeeldib
Autoriõiguste rikkumine on kah tõsine teema. Krdi nagad, joonistage ise endale omad jänkujussid.
MeeldibMeeldib
… ja tehke Teet Margnad 😀
MeeldibMeeldib
Noh… mina leian, et seletada ju võib, k.a. väikelapsele, aga nägema või kuulma ta internetist selliseid asju veel ei pea. Tegelikult – ma ei usu laste vati sees kasvatamisse, aga eelkooliealisele prostitutsiooni seletamine tundub mulle liiga…. ma ei tea, üle võlli?
Ma ei toeta tsensuuri ja ma ei toeta seda, et lastel – eelkooliealistel ning allakümnestel – lastakse lihtsalt… niisama netis ringi “tšillida” ning kõike, mida internet ette söödab, muudkui vahtida. Mõne lapsevanema arvamus, et “appi, miks selliseid asjad üldse internetis on?” näitabki ju seda, et mitte selle lapsevanema arvates ei peaks TEMA kontrollima, mida ta laps internetist tarbib, vaid, et internet peaks seda kuidagi reguleerima (mida ju ka teatud määral tehakse).
MeeldibMeeldib
Aga kas sa vaatasid mõnda Jänku-Jussi paroodiat juutuubist? Seal ei ole mittemidagi rohkem kui lasteialapsed teavad – paar roppu sõna, mida ilmselt nad igapäevaselt niikuinii kuulevad.
MeeldibMeeldib
Ma Jussi ei vaadanud, aga see-eest mõnda Ämblikmehe jms videoid olen küll näinud. Mitte tahtlikult – teadlikult otsisin ma üles üks-kaks videot.
Ma mõistan, et lapsi ei saagi ega tohigi kõige eest kaitsta ning hüsteeriline reaktsioon pole kõige parem lahendus ning internetist võibki kõike näha ja teada saada (a’la “kuningas on alasti stsenaarium”), aga ma olen endiselt arvamusel, et eelkooliealised on veel liiga noored, et kasvõi näiteks mõnda roppu sõna teada. Ma ei pane siinjuures kätt südamele ega karjata “mõelgem lastele!” eesmärgiga, et internet peaks midagi tegema – ma lihtsalt leian, et lapsevanemad peaksid ehk natukene ise jälgima, mida nende eelkooliealised internetis teha võivad.
MeeldibMeeldib
Ega see ei olegi mingi väga lihtne küsimus. Minu meelest pole ka see eriti tore, kui 12aastane suvalist mula youtube postitab, isegi kui see on ilmsüütu. Ilmsüütu kõlupäisus. Nah.
Kas mitte youtubel pole vanuse alampiir 14 eluaastat?
Pooldan tehnilisi lahendusi, nt meeldib mulle väga Microsofti poliitika, kus ma saan lapsele teha eraldi ja õigete andmetega Microsofti konto, mille üle mulle jääb vanemlik kontroll. Kontroll kuni kellaajaliste piiranguteni. Ei poolda Google poliitikat, mille järgi alaealine ei saa oma õigete andmetega üldse kontot teha ega Facebooki poliitikat, mis paneb vanuse alampiiri ka kusagile sinna 13 aasta kanti. Pigem võiksid nad selles suhtes Microsoftist eeskuju võtta – las mu lapsel olla nii youtube, facebooki kui ka google konto, aga lapsekonto, minu pere osana ja mina perepeana näen ja saan seda reguleerida. Nii nagu praegu – tited võltsivad oma vanust ja postitavad nõmedaid videoid sisuga “ää meie reelikaga käisime šoppamas ja proovisime kleebitavaid küüsi”. Või siis autoriõiguste jäme rikkumine, nagu need jänkujussiparoodiad.
Kui nüüd lapsel on konto üksnes lapsevanema konto alluvuses ja tema lapsevanem sellise jura sisetsensuurist läbi laseb, siis on see tema probleem. Kui aga lapsevanem ei saa üldse vaadata, mis ta lapse kontodel toimub ega saa ka perekondlikku sisetsensuuri rakendada, siis see on interneti reguleerimatuse probleem. Osavad lapsevanemad muidugi võtavad kasutusele kolmandate osapoolte lahendused, nagu screentime, jmt, aga see ei peaks päris nii olema.
MeeldibMeeldib
*Nii nagu praegu on ei peaks olema –
Ahjaa. Muidugi teavad lasteaialapsed tänapäeval roppe sõnu, sest need lapsed, keda kodus kontrollimatult nutiseadmetesse lastakse, edastavad oma teadmised ka neile, kelle kodus kehtivad teatavad reeglid. Sama lugu on seksi kohta käiva informatsiooniga, mis teabeallikatest (pornovideod) johtuvalt jõuab lasteni totruseni moonutatuna.
MeeldibMeeldib
Hmm… jah, see on see hetk, kus ma üllatunud olen – lastetuna arvasin ma, et lasteaiad on veel “süütud” kohad. Heakene küll, keerulisem käitumine ja ehk mõni “kurat!” vms, aga seda, mida mainisid, ei oleks arvanud. Vat siis.
MeeldibMeeldib
lasteaiad pole kunagi ropendamisvaba ala olnud, ma mäletan enda lasteaia ajast ka juba kuidas poisid ropendasid.
MeeldibMeeldib
Lapsed on oma pere peegel. Eriti pisemad lapsed, aga ka suuremad. Ka täiskasvanud inimesed. Nõukaaegne maailm, kus arvati, et riik kasvatab lapsed ja kui miskit on viltu, siis kool, lasteaed ja KARISTAMINE-KEELAMINE parandavad- nii arvavad siiani vanemad inimesed. Aga see ju ei ole tõsi ja karistamine tekitab trotsi, mitte ei tee kuulekaks. Ok – kõva peks teeb kuulekaks, aga meil on laste peksmine nüüd keelatud.
Nõus, et kui laps ropendab, siis tuleb lapsevanemal endal peeglisse vaadata.
Mina ei ole oma lapsele kunagi netti keelanud ja praegu vaatab ta juutuubist ainult hariva sisuga juutuubereid. Selliseid juutuubereid eesti keeles ei olegi. eesti keeles ei ole ühtegi juutuuberit, kes võtaks ja analüüsiks igapäevaseid poliitikauudiseid, ka välisuudiseid. Ega selliseid perekondi meil eestis ka liiga palju pole, kes seda ilma ropendamata teeks. No mis mõtet on siis lapsele paari perset keelata juutuubist vaatamast, kui talle kodus ka muud vestlust peale nende paari perse ei pakuta? Riik on rahva peegel – keelame, paneme maksu juurde, aga asemele ei paku midagi.
MeeldibMeeldib
Seda küll – kui kodune eeskuju on olemas, kuidas laps peakski siis teadma teisiti käituda?
Muuseas, mulle ka ei keelatud (tõsi, internet tekkis koju alles teismeeas) ning ma tõesti kontrollisin ennast ise. Ei läinud hulluks ja kui ka sai kauem netis oldud, siis omad vitsad peksid ning hiljem enam ei olnud. Samamoodi ei vaadanud ma midagi vanusele mittesobivat ega otsinudki seda – tundus tollal liiga labane. Ja ma ei tea, kuidas ma sellisena välja kukkusin – praegu tundub kirjelduste järgi, et noored ainult netist sõltuvuses ongi, otsides muudkui pornot jms (mida ma ei taha väga uskuda, loodan, et tegu on hääleka vähemusega).
MeeldibMeeldib
ma usun küll, et see on häälekas vähemus. samuti nagu nõmedad vanemad inimesed on vähemus. ja porno on ikka pisut vanemate inimeste rida, mitte teismeliste. mingi uurimus näitas, et tänapäeva noored üldse seksivad vähem, kuna nad istuvad pigem üksi arvutis ja mängivad seal, mitte ei vaata pornot.
MeeldibMeeldib
Minu meelest see “laps on kodu peegel” internetiprobleemidest rääkides ei klapi eriti. Kui meie lapsed olime, polnud mingeid juutuube, veebikanaleid ja võrgustikke. paljud lapsevanemad tunnevad ennast ka praegu selles valdkonnas võhikuna ja annavad ohjad vabatahtlikult käest. Mida siin peegeldada või eeskujuks seada?
Ka koduses kasvatuses ei käinud asi päris nii lihtsalt, et lapsevanem ei ropenda – järelikult laps ka ei ropenda. Ei, asi käis ikka nii, et laps kuulis lasteaiast mõne ropu sõna, tuli koju ja kordas seda vaimustunult või põnevusega ja siis pidi lapsevanem kuidagi reageerima. Sellest, kuidas lapsevanem reageeris, olenes päris palju.
Kasvatus ei käi päris nii lihtsalt, et laps vaatab täiskasvanute pealt ja siis teeb kõik täpselt õigesti järele, väga palju on neid situatsioone, mis ei ole täiskasvanute elust otse lapse ellu üleviidavad ja vastupidi ka ja mida peab selgitama, arutama ja õpetama. Nt laste vahel toimuv kiusamine – kui laps täiskasvanute vahelist kiusamist ei näe, ei tähenda see, et ta ise kunagi kiusama ei hakka või kiusatavaks ei satu.
Kiusamise ignoreerimine, sellega mittetegelemine on aga suur kasvatusviga. Samamoodi interneti võimaluste lapsepoolse väärkasutamise ignoreerimine on suur kasvatusviga. Aga sellest veast peaks kõigepealt teadlik olema.
Jänkujussi jamade puhul tekkis mul kõigepealt mõte, et kas nende pisikeste autoriõiguste rikkujate vanemad ise teavad, millega nende lapsed tegelevad ja teiseks, kas nad aru saavad, kus siin see viga on? Tundub, et mitte.
MeeldibMeeldib
Muidugi ei ole kõik nii lihtne, et ongi vanemate täpsed koopiad, aga natuke ikka.
Kuna ei ole olemas kasvatusseadust, siis ei ole olemas ka kasvatusvigu. Küll on olemas seadused omakohtu, vägivalla jms. kohta, et kui on vaja täpselt selgitada, kus on viga. Mina olen liberaalse kasvatuse poolt, sina konservatiivse, meil on suht raske teiste inimeste kontrollimise küsimustes ühisele arvamuse jõuda.
Autoriõiguste kohta on seadus, aga see on seadus on nii haigelt kapitalistlik, kus näiteks produtsendil on suuremad õigused kui autoril-esitajal, et selle seaduse tõlgendamisel tuleks pigem tervet mõistust rakendada.
MeeldibMeeldib
Tuleks katsed korraldada, aga seda esindusliku valimi ja kontrollgruppidega, et milline meetod on statistiliselt edukam; ja siis sellega ikka puusse panna, sest statistiliselt edukaim ei pruugi kehtida igal üksikjuhtumil.
Ma ei arva, et reeglite seadmine on teise inimese kontrollimine, muide. Reeglid on raamistik, mis nende raamide sees toimub, ei pea olema kontrollitud. Täiesti ilma raamideta võivad aga tekkida näiteks sellised juhtumid, nagu see hiljutine, kus koju omapead jäetud laps filmis koerapiinamist ja postitas selle FB gruppi.
MeeldibMeeldib
huvitav, mis see kontrollimine peale reeglite seadmise ja nende järgimise valvamise siis veel on :O
ekstreemsed näited sul. on üksikuid täiskasvanuid, kes üksinda jäetuna tapavad teise inimese ära. harva juhtub, aga juhtub. kusjuures teisete omasugustega jäetuna juhtub tihemini. tavaliselt joomingu käigus. 😀
MeeldibMeeldib
No võtame näiteks seesama ropendamine – tõsiasi, et ropud sõnad loetakse solvavateks või kohatuteks; või et suguelundite nimetused ja kujutised või suguelusse puutuvad terminid on ropud – ka see on pmst _reegel_, milles inimesed on kunagi ajaloo jooksul aegamööda kokku leppinud. Kui sellist kokkulepet poleks, siis ei oleks sugueluterminid solvavad ega oleks ka põhjust neid lastele keelata. Seega, kui selline reegel ei eksisteeriks, siis lapsele “roppude” sõnade tähenduse selgitamine üksi ei veenaks last neid sõnu mitte kasutama. Seega, ei, reegel ei ole sama asi, mis on kontroll.
MeeldibMeeldib
Nii, nüüd sa hiilisid sujuvad kontrollimise teemast kõrvale. Las see siis jääda koduseks ülesandeks 😛
Ühiskonnas kehtivad vaikimisi reegleid kutsutakse normideks. Kusjuures tänapäeval on erinevates gruppides erinevad normid. Kõikides gruppides ei ole roppuse mõiste sama. Mõned grupis ongi ropud sõnad sidesõnad ja probleemi ei ole. Kuid näiteks “pohhui” ja “fuck” on ikka väga laialt kasutuses. Ka kõrgharitud inimeste ringkondades.
MeeldibMeeldib