Koera-inimesed on lõbusamad

Ma olen pikemat aega püüdnud enda jaoks välja mõelda, millised on koera- ja kassiinimeste erinevused. Täna käisin naabrimehe koeraga jalutamas ja jõudsin otsusele, et kui ma vanasti olin kindlasti koera-inimene, siis nüüdseks on minust kassi-inimene saanud. Tegelikult mulle meeldivad igasugused loomad ja endal on mul kodus ainult viirpapagoid olnud. Kuid ikkagi tahtsin ma nüüd veel rohkem aru saada, mis vahe on koera- ja kassipidajatel ja googeldasin.

Esiteks leidsin selle artikli. Uuringust on välja jäetud inimesed, kellele meeldivad nii koerad kui kassid ja ka need, keda ei huvita ei kassid ega koerad. Selles artiklis on kirjas, et koeri kassidele eelistavad inimesed on seltskondlikumad, asjalikumad ja pigem ekstraverdid ning kassi-inimesed on introvertsemad, emotsionaalsemad, loomingulisemad, eelistavad üksindaolemist.

See jutt tundub mulle päris tõepärane, välja arvatud too ekstraverdi-introverdi asi. Ma tean mitmeid väga introvertseid koeraomanikke, eestlased ju väga tihti ongi. Kuid igatahes klapib see minu ideega erinevustest. Noh koerad on ju kariloomad ja kui endale koer võtta, siis saad sa ühtlasi sõbra, kes tahab sinuga kogu aeg aega veeta ja on alati ülirõõmus, kui sind uuesti näeb. Üksinduse armastaja sellist seltskonda ju välja ei veaks.

Kass on aga tuntud kui loom, kes kõnnib omapead. Ta ei kepsle peremehel jalus, ega laku nägu. Tavaliselt. Kuid kuna minu sobivus kassidega on alles sel aastal ilmnenud, siis ma oskan koertest paremini rääkida ja saan ka neist paremini aru. Kassidest räägitakse ka igasuguseid jutte, kuidas nad end koerana ülal pidada oskavad, aga enamast käituvad kassid ja koerad päris erinevalt. Nagu ka nende omanikud, kes kahtlaselt palju sarnanevad oma kojutassitud koduloomale.

Siit leidsin veel ühe artikli, mis toob välja 10 punkti kassi- ja koeraomanike erinevustest ja muarust vastab see tõele ning samuti klapib eelnevalt viidatud teaduslikuma artikliga.

luna

Luna, sõbranna kass

Aga see on ikka päris imelik, kuidas ma olen viimaste aastatega introvertsemaks muutunud. Ja veel imelikum on see, et mul on selle peale kuidagi kassidega paremini klappima hakanud. Näiteks see Luna, kes on pildil. Ma tean teda umbes neli aastat ja ta on mind kord isegi hammustanud, aga ei mingit positiivsemat huvi kuni eelmise kuuni, mil ta aias lihtsalt lamamistoolile mu jalgade peale lebama ronis.

Täpselt sama ka teise sõbrantsi kassiga, kes oli alati kiirelt kadunud, kui ma talle külla läksin, kuid sel neljapäeval ei jooksnud kuskile ja lasi end rahulikult sügada.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mul on vist hetkel rohkem neid sõpru, kellel on kassid, kui neid kel koerad. Huvitav. Aga endale ei tahaks ma ühtegi kodulooma. Isegi lindu ei tahaks. Kuigi rääkiv papagoi oleks vahva, aga ma ei oska neid rääkima õpetada, proovitud.

Advertisements

4 thoughts on “Koera-inimesed on lõbusamad

  1. Triin H (@Triin_H) 21. august 2017, 08:25 Reply

    Mina olen alati olnud kassi-inimene, mind ahistas juba eos see mõte, et keegi muudkui järgneb mulle, vaatab mind andunult ning peab mind jumalaks. Lämmatab mind. Koerad kohe üldse ei mahtunud mu hinge.
    Aeg läks, mees tuli, lapsed tulid, kassid olid ikka mu elus ka, kuid minust oligi saanud rohkem loomainimene. Paar aastat tagasi ristusid mu teed ühe koeraga, keda taheti magama panna, kuna keegi ei tahtnud teda ning minust tuligi olude sunnil nö ka koera-inimene. Esimesed kuud ahistas see uus olukord mind meeletult, ta järgnes mulle kõikjale ning vaatas mind enda andunud pilguga. Ma olin tõesti hullumas. Ajaga harjusin. Arvestan nüüd sellega, et mul käib pidevalt “saba” taga. Minu arvates koera kasvatamine nõuab hoopis teistsuguseid isikuomadusi, kui kasside “kasvatamine”.
    Inimene harjub ja õpib, paindub.
    Ma ei ole üldse karjaloom, kuid ajaga on see kari justkui iseenesest tekkinud.

    Liked by 1 person

    • Manjana 21. august 2017, 10:56 Reply

      eks mees ja lapsed ole ka ju nagu kari ja nendega tuleb arvestada, mitte ei saa omapead käia.

      nüüd ma sain endale veel mõtteainet, et huvitav, miks ma lapsena ikka nii kohutavalt koera tahtsin. (aga ei saanud, sest ema ei tahtnud)

      Like

      • Triin H (@Triin_H) 21. august 2017, 12:15 Reply

        Jaa, ikka. Meest ja lapsi pean ka oma karjaks. Ma olen ise ka mõtisklenud selle üle, kui palju on mind kasvatanud-muutnud karja olemasolu ja kuidas ma üldse sellise tee valisin.
        Karja olemasolu ei luba mul enam vabalt sirutada, lesida ega kõndida suvaliselt omapead, nüüd eksisteerivad hoopis teised reeglid ja piirid ja ma olen õppinud olema ka teistsugune, nõnda, et see väga ei ahista. Mul on tark mees, annab mulle hetki üksiolemiseks ning ei tõmba nina viltu.
        Kui nüüd rääkida otseselt koera omamisest, siis selleks on vaja olla väga järjekindel, kindel piiripidaja ning avatud energiaga, sest koer on ju pidevalt su reviiril.

        Like

  2. ritsik 21. august 2017, 11:07 Reply

    Kasse ja koeri on muidugi väga erineva iseloomuga, mõni kass armastab nt väga seltskonda.
    Mina olen kogu elu nii kassi- kui koerasõber olnud. Kui viimati mingit iseloomutesti tegin, ilmnes sellest, et mul on intro- ja ekstravertseid jooni võrdselt, nii et vbla isegi mingil määral kehtib see võrdlus. Samas mu isa on introverdist koerainimene.. Introverdil võib olla raske sõpru leida, aga ühe truu koera sõprus sobib hästi.

    Like

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: