Naine, sa mutistud niikuinii!

Kirsti Timmer on viimase aasta üks põnevamaid blogijaid. Jälle ta kirjutas nii heal teemal, et ma kohe ei saa vait olla: Naine, ära mutistu. Ma saan Kirstist aru – paljudel naisel jõuab ühes vanuses kätte hetk, kus ta saab aru, et ta ei olegi enam 20-aastane. Raske hetk, kuid täiesti vältimatu. Kuid kas sel teemal peab muretsema või mitte, on küll igaühe enda valik. Kirsti kirjutas, et kui sa oled ühe neljakümnene, abielus ja mees su noorema naise pärast maha jätab, siis on probleem su välimuses. Mina julgeks vastu vaielda. Muarust on keskealistel ja kahekümneaastastel rohkem erinevusi, kui ainult välimus. Kuid ma alustaks siiski nende kummaliste detailide kommenteerimisest, mida Kirsti oma jutus mainis.

Kirstil on väga konkreetne plaan, kuidas mutistumist vältida saab: hooldatud soeng, kitkutud kulmud, kõrged kontsad, noorte inimeste riided.

Hooldatud soeng on muarust teema, millega tegelevad vanemad naised hoopis aktiivsemalt kui noored. Enamus noori naisi ei käi üldse juuksuris, kasvatavad pikad juuksed ja kõik. Mure murtud. Soengute sättimine ja juuste lühikeseks lõikamine on ikka üle 35-aastaste teema. Värvimine on ainus tegevus, mida noored oma juustega teevad. Paljud ei viitsi juukseid isegi kammida, sest kui eelmised põlvkonnad vaid rääkisid, et moes on sasitud soengud, siis noored võtavad seda sõna-sõnalt ja ei kammi enam. Muidugi mitte kõik, aga paljud. Lühikeste juustega tuunitud tibisid leidub ka haruharva.

Muarust on kõige lihtsam aru saada, kas on mutt või mitte, kui naine lõikab endale blondeeritud õlgadeni juuksed. Kõige levinum keskealiste naiste soeng, kuna 90ndate alguses juba paljud käisid sellistega ja sellisteks nad jäidki. Kunagi tuli ühes blogis ka jutuks, et kooli kokkutulekutel väga levinud naiste soengu versioon.

Kitkutud kulmudest ma tõe ja õiguse all pajatasin. Muarust on sellega nii ja naa. Fakt on see, et minu noorpõlves kitkusid kulme ainult eriti jubedad vanamutid. Nende stiil oli peaaegu kõik karvad välja kiskuda ja järele jäi ainult väga peenike triip. Kuna kulmud kasvavad väga kehvasti tagasi, siis mõnedel muttidel enam kulmukarvu polnudki ja nad joonistasid silmade kohale kaared. Mõnikord sattusid need kaared liiga kõrgele ja mutt käis ringi, nagu ta oleks pidevalt millegi üle üllatunud.

Praegused 25-30aastased naised tõid mõned aastad tagasi moodi kurja linnu kulmud, mille uba oli olla suhteliselt jäme ja tume ja sisemine nurk pidi väga nurgeline olema. Kuid neid kannavad praegu ainult need, kes moest midagi ei tea. Mina leidsin aasta tagasi, et lõpetan igasugused kulmude kitkumise ja vaatan, milline mu unibrow välja näeb. Kuna mu silmanägemine pole ka enam see, mis nooremana, siis on jummala ok. Ma neid keskmiseid karvu näen ainult prillidega. Jube imelikult otse kasvavad nahast välja. Mu tütrele ei meeldi, aga mul nii ükstapuha. Kui mu kulmud must muti teevad, siis nii olgu. Kuid värvin ma neid edasi, sest välimine külg ei ole piisavalt tihe ja ma tahan, et nad oleksid ühtlased.

Kõrge kontsa jutt on otsene tervistkahjustav reklaam. Kui naine on üle 40-aastane ja on kogu aeg kõrgeid kontsasid kandnud, siis on tema jalalaba kondid samuti võtnud sellise asendi, et ta võib nendega rahulikult edasi tippida. Kuid pole mingit mõtet hakata järsku, päriselt täiskasvanuna, kandma kõrgeid kontsasid. Kui keegi mees mult sellist ohverdust tahaks, siis mu ainus vastus oleks, et siis kannan, kui sina ka kannad. Täiesti loll on muuta enda juures kardinaalselt midagi, millega on kõik väga hästi ja muutmise ainus eesmärk on endale haiget teha. Mees, kes naiselt kõrgeid kontsi nõuab, teeb talle kindlasti ka teist moodi haiget. Kõrgetel kontsadel naine mõjub mehele abitu ja abiavajavana. Kui ma selline naine enamus ajast ei ole, no keda ma siis petan. Kuid ühe tunnikese ma võin kontsadega ka olla, kui just eriti kõndima ei pea.

Noorte inimeste riided on eriti libe jää. Muarust on tänapäeva noorte moe põhiline märksõna, et see lubab kõike. Vanasti oli nii, et mingi asi on moes ja mingi asi enam ei ole. Nüüd käib igaüks riides nii, nagu talle meeldib. Pruun kampsun ja alla põlve seelik on täiesti normaalne riietus ja seondub muti riietusega ainult sellel, kes ise mutt olla kardab. Kuna minu noorpõlves olid moes eriti lühikesed seelikud, siis mulle need meeldivad. Kirsti on minust paar aastat noorem, eks tema noorpõlves old samasugune mood. Mulle meeldivad maani seelikud ka, aga vähem. Igatahes tunnen ma end halvasti siis, kui ma kannan neid riideid, mis mulle ei meeldi. Ja mutiks ei tee mind mitte need riided vaid minu enesetunne.

Vot see ongi see, milleni ma tahtsin lõpuks jõuda. Ma olen viimase aasta jooksul mõelnud, et ma peaksin endale endavanuseid sõbrannasid leidma. Enamus mu sõbrannasid, kellega ma pidevalt kokku saan ja midagi teen, on alla 35-aastased. Miks? Sest neil on aega ja tahtmist. Minuvanused on ennast nii ära organiseerinud, et neil ei ole enam mingit vaba aega, et sõbrannatseda. Ja mitte ainult seda. Muarust on väga suur osa minuvanuseid naisi lihtsalt pidevalt väsinud. Kui neil ka vaba aega oleks, nad ei jõuaks spontaanselt midagi toredat teha. Neil on nii palju kohustusi, vähe aega magada ja hunnikus muresid. Ning neil on jube vähe emotsioone. Mulle meeldib tihti rõõmustada ja oma rõõmu aktiivselt välja näidata. Kuid mul on olnud mitmeid kohtumisi vanade sõpradega, keda pole ammu näinud ja kui nendega kokku saada, siis on neil näos null emotsiooni. Võimalik, et nad vihastada oskavad, aga nii kaugele ma pole jõudnud. Mind hirmutab ära see, kui inimesel pole emotsioone.

Ma kahtlustan, et tegelikult on mutistumise taga hoopis midagi sügavamat kui välimus. Ma kardan, et mutistumise peamine tundemärk on tõsidus ja väsimus. Mitte, et need keskealised mehed, kes oma naise maha jätavad, ise mingid rõõmurullid oleks, kuid noortel on rohkem emotsioone ja tänu sellele on nendega ka lõbusam aega veeta. Nooremaid inimesi erutavad rohkemad asjad ja nad on kohe valmis midagi uut ja huvitavat tegema. Nad ei ole kogu aeg väsinud ja hõivatud oma tõsiste tegemistega. Ma ei taha öelda, et kõik üle neljakümnesed naised on kindlasti tõsised ja väsinud, kuid väga paljud on. Tõsine elu on nende emotsioonid ära kulutanud. Botoksit pole näkku vajagi, niikuinii näost tundeid ei leia.

Sellise jutu juurde on väga raske pilti panna. Kellegi teise oma poleks ilus kasutada. Enda tuunitud pilt oleks silmakirjalik. Selle foto tegi sõbrants märtsikuus. Pildistaja sõbrants on 40-aastane, aga tal on küll veel palju emotsioone alles. Selle grimassi nimi on naermine. Pidavat minu nägu olema. Ise ma arvan, et ma olen ilusam. Et siis üks kole pilt minust. Kulmud on kitkumata, aga värvitud.