Kes ma olen ja millal ma võin end bitšiks pidada?

Pealkirja mõtlesin jutule väga lööva, aga ma ei saa pead anda, et sama hea sisu suudan kirjutada. Tegelikult ma alles mõtlen nendel teemadel ja seepärast tahangi kirjutada, et ise vastust leida.

Kõik sai alguse sellest, et ma olen kultuurne inimene ja veedan oma aega huvitava ja inspireeriva kirjanduse lugemisega. Ma loen blogisid. Erinevaid, nagu teate. Kuigi selgus, et eneseabiõpikute lugemine pidavat halb näitaja olema, siis ma liigitaksin blogide lugemise ka sinna alla ja ma ei varja, et loen. Mõnuga. Ja võtan õppust.

Alles Kristallkuuli postitusest sain ma teada, et enda aitamine kirjanduse abil on varjamistvajav tegevus. Blogijad ju ka kirjutavad kuidas nad üritavad oma eluga hakkama saada = eneseabikirjandus. Lisaks Kristallkuulile inspireeris mind veel Eveliis, kes mõtles teemal, et kas ta on pigem see inimene, kelleks teda teised peavad või see, kes ta arvab, et on. Aga bitšindus ei tulnud Eveliisilt, vaid selle tõstis püsti Kristallkuul, kui kirjutas, et ei tahtnud teiste egoistlikele nõudmistele vaikselt alluda ja muretses, et kas ta on nüüd oma zeni ära kaotanud või on veel lootust.

Zen sai mulle märksõnaks. Ma olen varem ka maininud, et mulle meeldivad budistlikud tekstid. Zen on ka budismi värk. Teoreetiliselt on kõikide religioonide uba rääkida inimesele kuidas leida tee õnneliku eluni. Kuid kristluses on kogu jutt aegade jooksul nii igavaks tehtud, et ateistil on väga raske Piiblis õnnelikuks saamise valemini jõuda. Budistid nahistavad siiamaani algtekstidest arusaamise ümber ja seepärast on nad hoopis huvitavamad. Teoreetiliselt võiksid Jeesus ja Buddha olla samad tüübid – mõlemad tegutsesid mingi õilsa eesmärgi nimel ja käitusid väga altruistlikult. Kuid Buddha puhul on ilmatu hulk tekste kuidas temasuguseks saada, Jeesukese puhul on kogu jutt nii sürr, et keegi ei üritagi lõpuks ristil rippuda.

Appi, nüüd ma tegin liiga pika sissejuhatuse!

Kuid ma alustaks selle küsimusega, et kes ma olen. Tolle jaoks on budistidel väga hea seletus. Mind pole olemas. Ma olen budistidega täiesti ühel meelel, et ei olegi võimalik öelda, kes ma olen, sest minus ei ole mitte ühtegi asja, mis oleks kogu aeg samasugune ja mille järgi oleks võimalik mind defineerida.

Kõige lihtsam näitaja on välimus, minu füüsiline keha. Inimene ei saa ennast läbi oma keha ja välimuse defineerida, kuna keha ja nägu muutuvad pidevalt. Kindel on ainult see, et ma vananen pidevalt, ma ei saa kindel olla ei oma juuksevärvis ega kaalus, sest need muutuvad. Kui ma vaatan oma erinevaid fotosid, siis nägu on isegi samal päeval täiesti erinev, väikeste samasuguste tunnustega. Kui ma teeksin endale mõned iluopid, siis ma saaksin jälle teistsuguse välimuse. Ja kui ma teeksin paar aastat iluoppe ja süste, siis ma varsti sarnaneksin välimuselt neile, kes on palju oppe ja värke teinud, aga ega ma sellepärast veel nendeks ei saa. Ja see rasv, mis minust torudega välja imetaks, kas see on tükike mind? Kas koos kehakaaluga läks kaotsi ka osa mu isikust? Ei läinud ju.

Budistide arvates on oma keha välise pildi peale mõtlemine täielik ajaraiskamine, sest see tekitab ainult halba tuju, kuna ainus kindel asi on vananemine. Sellepärast nad lõikavad ka juuksed maha, et need imelikke illusioone ei tekitaks, kuidas soeng kaunistab, ega tunneks kurbust, kui tukk halvasti hoiab.

Teine võimalus on ennast defineerida läbi oma olemuse, et see kuidas ma teistega suhtlen, see teeb minust minu. Ma ei saa oma blogis väga palju tagasisidet, milliseks mu need lugejad mind peavad, kes mind päriselt pole kohanud. Mitmed blogijad kurdavad, et nende lugejad arvavad neist kahtlaselt halvasti. Et need inimesed, kellega nad päriselus suhtlevad, peavad neid palju armsamateks. Muarust arvavad lugejad blogijast seda, mida blogija enda kohta on öelnud. Kui blogija kirjutab, et näe, mu lugejad arvavad, et ma olen üks tülinorija tüüp, siis lugeja loeb ja paneb kõrva taha – ta ütles, et on tülinorija tüüp. Mina olen oma blogis kirjutanud, et ma olen ekstravert. No ja seepärast ongi mu tagasiside olnud – ekstravert.

Sama ektraverdi juttu olen ma ka päriselu tuttavatele rääkinud ja kuna ma käitun ka vastavalt, siis probleemi pole. Kui ma tahan näha, kuidas inimesed on üllatunud, siis ma mõnele olen oma introverdina kogetud muredest kurtnud. Murest saadakse aru, aga eelnevalt omandatud sildiga see hästi ei klapi. Peaksin vist, põnevuse pärast, silte vahetama hakkama. Loomulikult on mul introverdi tunnuseid ka, aga teistega suheldes ei tule need nähtavale, kuna mul puudub suhtlemishirm. Paljud peavad end introverdiks selle hirmu pärast ja hirmudel on tavaks suureneda, kui neid endale pidevalt korrata.

Nii ongi budistidel sama jutt, mis välimuse kohta, ka tolle, niinimetatud, inimese loomuse kohta – seda ei ole olemas. See muutub pidevalt, ega pole üheselt defineeritav. Pealegi on inimese usk oma püsivatesse iseloomujoontesse teda ennast kahjustav. Nagu ka lootus, et oled terve elu sama sileda nahaga nagu 5-aastaselt. Kui ma usun, et mul on nõrk iseloom, ma olen laisk, ei oska joonistada, suhtlemisel satun konfliktidesse jne, siis mu tobe usk on see, mis mu õnnetuks teeb. Pole vaja kurbleda omaduste pärast, mida mul veel ei ole või nutta nende pärast, millest ei raatsi loobuda.

Ja pole vaja ka hõiselda, et ohh kui tark, ilus ja osav ma olen, sest pole kindel, kas ikka oled ja kui kauaks. Sildid ja hinnangud, ootus asjadest, mida ei ole ja kartus kaotada häid asju, on inimese peamine põhjus olla õnnetu.

Kuid too bitši teema on jätkuvalt õhus ja ma lugesin läbi hunniku zen jutte ja ei saanud täpselt aru, et kuidas on õige ja hea. Kuidas peaks vastikuna tunduvate inimestega käituma, kui tahta leida teed oma isikliku egoistliku õnneni?

Kirjutamine aitaski. Ma panen siia vahele ühe vanalinnapäevade ajal tehtud foto lilledega kaunistaud naisest.

Onju ilus, kuigi ma keerasin värve juurde, et ägedam oleks?

Nii, mida siis oleks õige teha, kui keegi on vastik-vastik-vastik ja palub sul teha midagi, mis tema olemise teeb paremaks, aga sinu olemise halvemaks? Lähtuvalt eelmisest jutust ei ole olemas vastikuid inimesi. Kõik on juhuslik ja lühiajaline. Ehk siis esimene tunne, mis tekib, ei peaks üldse tekkima. Hinnangu andmine teisele inimesele näitab, et mina olen oma õnnest veel jube kaugel. Kehva emotsiooni allasurumine ei aita mind, sest kui ta juba tekkis, olen ma juba hävinud. Oletame, et kehva tunnet ei tekkinud, täiesti ükskõikne olek. Tema palus lennukis, et vahetame kohad ja ma kuulasin tema soovi ära.

Mmm, liiga lihtne soov. Mõtleme raskema soovi, mis kindlasti tekitaks tundeid. Tuleb pimedal tänaval vastu püstoliga mees ja ütleb: “Anna rahakott siia!” Aga mul polegi rahakotti, aga hirm on küll. Mida teha? Mida teha, et kõik inimesed oleksid olukorra lahendumisel või lõppemisel suhteliselt õnnelikud? Mida teie teeks? No kui rahakotti ei ole. Ja kas sama lahendus sobiks ka lennukis kohtade vahetamise olukorras? Muideks – valetamine on suvalise religiooni järgi vale käitumine.