George R. R. Martin. Jää ja tule laul

Lõpetasin eile viimase eesti keelde tõlgitud “Jää ja tule laulu” osa ja see lõppes nagu ka kõik eelmised köited, poole jutu pealt. Võib ju öelda, et Martin toodab raamatu järgedega puhast kommertsi, aga ma ei ütle nii. Teoreetiliselt on ta plaaninud kokku seitse raamatut, praktikas koosnevad juba kaks esimest raamatut neljast tellisest. Kolmas raamat pidavat prantsuse keeles lausa kolmeks jaotatud olema. Ma pole viitsinud endale selgeks teha, mida kõrgelt haritud kirjanduskriitikud kommertsi all silmas peavad, kuid mu enesehinnang püsib suht igal teemal kõrgel tasemel ja mulle need neli tellist imponeerisid.

Mul tekkis tollest tellisehunnikust sõltuvus ehk vajadus raamatuga pidevalt koos voodil lebada 😀 Olin juba mitu aastat tagasi kohtanud inimesi, kes “Troonide mängu” kütkeisse langenud. Minu esimene tutvus teemaga toimus läbi lauamängu (mida ma mitmeid kordi mängisin) ja tänu mängimisele oli ka kergem inimeste- ja kohanimedes orienteeruda. (Väga hea lauamäng, soovitan, ka algajatele mänguritele).

Kuid ma tahtsin teada, mida teised minu armukesest arvavad. Mõningaid arvustusi lugedes tegin (küll liiga väikese valimi põhjal, aga ikkagi) enda jaoks avastuse, mida teised ilmselt juba ammu teavad. Inimesed otsivad ja peavad lemmikuteks raamatutes neid, kelle mõtetega nad kõige paremini sobituvad. Üks arvustaja, kes väitis, et talle Troonide mängu eestikeelne esimene osa ei meeldinud, leidis, et tema jaoks oli kõige huvitavamad kirjeldused, mis puudutasid lapstegelasi. Teine arvustaja pidas kõige põnevamaks Daeneryse ja Tyrioni lugusid. Daenerys ja Tyrion olid raamatus tegelased, kellest esimene oli (esimeses osas) pidevalt vennalt peksasaav naine, kes pärast abiellub päris jõhkra kuigi omas piirkonnas mõjuvõimsa mehega (kes sureb) ja naine saab oma mehe tuleriidalt endale 3 draakonit . Tyrion on aga raamatu mõjuvõimsaima tegelase kääbusena sündinud tark poeg, keda tema koleda välimuse pärast pidevalt pilgatakse. Teisele arvustajale raamat meeldis. Ehk ma tahaks teha järelduse, et kuna Indrek oma arvustuses lastele raamatut ei soovitanud, siis lastega samastujatele raamat ei peagi meeldima 🙂 Ja siia otsa veel vägivaldsem üldistus – raamat meeldib põnevatele ja vastuolulisematele isikutele 😀

Jää ja tule laul. 2 esimest raamatut

Nüüd ma peaksin põhjendama, et miks mulle see raamat meeldis. Neelasin tolle hunniku päris kiirelt ja mõnuga alla. Eile lugesin vikist läbi ka järgmiste raamatute kirjeldused ja tegelaste elulood ja neid lugedes ei olnud enam eriti huvitav. Mis vahet seal on kes lüüakse kelle poolt millal ja kus maha? Minu jaoks ei oma see tähtsust. Tegelasi on ju päris palju ja kui mõni vähemaks jääb, jääb alati keegi järgmine kaasa elamiseks. Ehk raamatu kaasakiskuvuse põhjuseks ei saa olla vaid süžee, vaid pigem kõik muu, mis tegevusega kaasneb. Ka teised on maininud, et tegelased raamatute jooksul muutuvad headest halbadeks ja vastupidi. See on põnev. Kuigi raamatus on fantastika elemente suhteliselt kasinalt, hoiab nende pidev tagaplaanil olemasolu pinget üleval. Kuningate heitluse raamatus hakkasid Starkide lapsed läbi oma ürghuntide nägema ja tundma, see oli põnev. Ma võiksin ju vihane olla, et naine on raamatus peamiselt seksiobjekt ja selleks, et mõõka käsitleda, peab ta olema kas väga kole või end poisiks maskeerima. Kuid ma pole vihane, sest nii ju jätkub praegugi, kuigi mitte enam nii massiivselt.

Nüüd olen ma jälle pika jutu kokku kirjutanud, kuid saba ja sarved on siiani suht segamini. Las siis jäädagi nii. Kes tahab, see loeb. Kellele rüütlite ajastu ja võimuintriigid ei meeldi, ärgu lugegu.