Kui enam üldse teistest aru ei saa

Ma ei tea, milline on empaatia täpne kirjeldus. Viimasel ajal on parimates blogides ja kommentaaridest sellest ühte ja teistpidi juttu olnud, aga, muarust, saavad inimesed empaatiavõimest täiesti erinevalt aru. Ma arvan, et empaatiat ei saagi nii kirjeldada, et kõik öeldud oleks, sest iga inimene saabki teistest inimestest erineva sügavusega aru.  Samuti on halvasti ütlemine suhteline mõiste, sest talumisvõime on inimestel samuti erinev. Kuid mulle tundub, et ma sain teada, mida tähendab, minu jaoks, empaatiavõime kadumine. Teadmise tekkimise abivahend oli kanep.

Ma olen siin blogis varem kirjutanud, et ma ei poolda kanepi legaliseerimist ja milliseid tundeid kasutamine minu jaoks isiklikult tekitab. Ma arvan, et mina ei muutu kanepiga aeglasemaks mõtlejaks ja olen võimeline paljudest asjadest isegi paremini aru saama, aga viimane kord ma mõtlesin välja, kuidas mu jaoks teised inimesed muutuvad ja miks ma neisse imelikult suhtuma hakkan. Mul kaob kanepisena ära empaatiavõime. Ma ei saa enam inimestest aru. Räägitakse, et alkoholiga on võimalik koledaid inimesi ilusaks juua, aga see tuleb kuidagi loomulikult nagu lisandus, midagi ei kao ära. Kuid kanepiga oskan ma ära kaotada kõik need oskused, mis mu tavaliselt on inimestest arusaamiseks olemas ja see on väga häiriv tunne.

Millised inimestest arusaamise oskuseid ma tavaliselt oman on ja nad kanepisena ära kaovad? Esiteks ma ei saa enam aru kui purjus teised on ja kas nad üldse ongi purjus. Kuna ma olen kanepit tarvitanud ainult peoseltskonnas, kus inimesed joovad ka alkoholi, siis tuleb selle oskuse kadumine esimesena välja. Üldiselt ma saan ikka päris hästi aru, kui tuttav inimene on purjus. Võõraste puhul nii lihtne väiksemat joovet tuvastada pole, kui nad just ei tuigu ja end ilmselgeks mölakaks pole joonud.

Teiseks ma ei saa enam aru, mis tuju teistel inimestel on. Kas nad on kurvad, rõõmsad, väsinud, kurjad ja nii edasi. Ma arvan, et minu jaoks ongi empaatiavõime see, et ma saan inimesele otsavaadates aru, millises tujus ta on, kuigi nad ei räägi sellest, ega näita kuidagi teisiti ilmselgelt oma tuju välja. Vaatan inimesele otsa ja näen, et ta on kurb, miski painab teda, tal on mure. Ta ei pea sellest rääkima, ma näen seda suvalise inimese näost. Ka täiesti võõra tänaval vastutuleva inimese näost on kohe näha, kui teda mingid mured vaevavad. Rõõmu on veel lihtsam näha, sest hea tuju teeb inimesed ilusaks ja nad tavaliselt väljendavad seda ka kuidagi. No vähemalt nende silmad säravad.

Kanepisena ma avastasin, et ma ei saa isegi aru, kas inimestel on naljakas või mitte. Mul endal oli ülihea tuju, ma tegin, enda arvates, vahetpidamata ülihead nalja ja naersin ise rõõmsalt oma naljade peale, aga mida teised arvasid, jäi täiesti arusaamatuks. Ma otsisin teiste nägudelt naeru, aga ei suutnud seda leida. Ma lootsin näha tüüpilist naerunägu, nagu kõik teavad, et inimestele naeruga näkku tuleb, aga naerunägusid ma ei leidnud ja ma ei saanud ka aru, mida nad siis mõtlevad.

Nüüd tulebki mängu see, mida peetakse klassikaliselt empaatiatundeks – ma tegin nalja, aga ma ei saanud aru, kas mu naljad võisid olla hoopis teisi solvavad, pahandavad, õnnetukstegevad. Ei ole olemas väga konkreetset füüsilist nägu, mille järgi saaks kohe kindlaks teha, kui sa oled teisele inimesele oma jutuga haiget teinud. Tavalises olekus ma saan kohe aru kuidas teisele inimesele on mu jutt mõjunud. Ma ei pea nägema pisaraid ja hüsteeriat, et teada – ma tegin talle haiget. Ta ei pea mulle seda ütlema, ma tunnen seda oma empaatiatundega. Et empaatia on oskus aru saada, milliseid emotsioone teine inimene parasjagu tunneb.

Empaatiatunde teiseks osaks peetakse seda, et kui sa teed teise kohta iroonilise nalja või “kriitilise märkuse”, teine võtab seda hullusti südamesse ja sul on teisele põhjustatud valust täiesti ükstaspuha, sest ise ta oli loll, et mu naljast või ausast kriitikast aru ei saanud. Et esmalt sa teed teisele haiget ja pärast jätab sind ka täiesti külmaks, et olid mölakas. Vot seda teist asja mul kanepiga ei tekkinud. Pigem vastupidi. Ma kippusin hoopis üle muretsema, et ega ma teistele halba pole teinud. Mind tohutult häiris, et ma ei saanud aru, kuidas teised minu tegevusesse suhtusid. Isegi rohkem häiris kui tavaolekus, sest siis ma väga ei muretse, kui ma aru pole saanud, et see nali läks üle piiri. Sest ma arvan, et ma ikka saan aru ja püüan nõmetsemisest hoiduda.

Vot see pidev muretsemine ongi üks põhjustest, miks ma kanepit kasutada ei taha. See on totaalne ülemuretsemine ja kui ma normaalolekus ka niimoodi mõtleksin, peaksin end ravima hakkama. Õnneks ei kaldu ärevustunne edasi mu normaalolekusse ja jääb vaid pilvesoleku aega.  Ma rääkisin sellest ka ühe tuttavaga ja ta ütles, et tal on sama asi. Mu teada tarvitab ta kanepit päris regulaarselt. Ma ei saa aru, kuidas ta suudab seda teha, kui kanep teda ülemuretsema paneb. Ta rääkis, et tema suurim mure on, et ta ajab lolli ja ebaloogilist juttu. Ma kahtlustan, et see mõte võib paljudel kanepiga tekkida, sest miks muidu paljud lihtsalt vait jäävad.

Kuid kui nüüd tagasi tulla mu empaatiavõime kadumise juurde, siis ma mõtlesin, et kui üldse ei saa aru, mida teised inimesed tunnevad, oleks kole elu küll. Ma praegu ei kujuta ette, kui palju ja mida teised inimesed teiste kohta tunnevad, aga ma ei tahaks täielikus pimeduses elada ja kaotada seda oskust, mis mul on. Kuid ma arvan, et kui inimene pikemat aega üldse aru ei saa, kuidas ta teisele oma jutuga (või blogipostitustega) haiget võib teha, siis lõpuks kujuneb välja kaitsemehhanism, et ükstaspuha. Et täiesti ükstaspuha, kui ma olen kellegi nutma pannud. Mina ei teinud midagi valesti. Mulle tehakse ju ka haiget, aga mina ei käi seda kellelegi nina alla hõõrumas, ma oskan omi tundeid varjata. Õppigu elama, elu ongi haigettegev ja ebaõiglane! Nii võiks mõelda täiesti empaatiavõimetu inimene.

tants

Pildistasin kunagi balletitantsijaid. Ma pakun, et kanepisena balletti vaadata oleks üliigav, sest üldse ei saaks aru, mida nad seal laval mässavad ja keegi ei seleta kõvahäälselt, mis toimub. Kas empaativõimetud ei mõista balletti? Ma arvan, et ei mõista jah. Kui ise tantsida, siis on nauditav paaristants puhas empaatiaülesanne. Sa pead partnerit tunnetama, et mõnus tantsida oleks ja tema sind, muidu toimub vaid teisel jalus tolknemine. Sama värk seksiga. Samas on kanepisena seks päris okei.

PS! Ma jätkuvalt ei poolda kanepi legaliseerimist ja seda postitust võite võtta kui kanepi tarvitamist sotsiaalse ekprerimendi tarbeks.

Advertisements
%d bloggers like this: