Kool algas ja Sittow purgis

Kevadel olin ma koolis käimisest täielikult tüdinud ja otsustasin, et enam ei lähe. Suve jooksul tugevad emotsioonid lahtusid ja mõtlesin, et ma natuke ikka võiks koolis käia. Mõnes mõttes on ju päris kasulik. Pealegi tekkis mul sügisel kooliminekuks sama põhjus, mis eelmisel septembril. Ma kartsin, et äkiline üksijäämine tekitab masenduse ja üksildustunde.

Esimesel nädalal ma koolis ei käinud. Loomulikult ei läinud ma avaaktusele ka, sest eelmisel aastal ma juba nägin, kuidas see toimub, vaevalt, et midagi on muudetud. Esimesel nädalal ei saanud seepärast minna, et siis ma tegelesin aktiivselt oma suvearmastusega koos olemisega. See oligi tähtajaline suhe, ma teadsin juba kevadel, et ta sõidab septembri alguses minema.

Eelmisel nädalal läksin kooli ja kohe tuli meelde, miks mulle koolis ei meeldinud. Need kummalised ja arusaamatud reeglid. Kõige veidram koht oli see, kui õpetaja hilines tundi ja me pidime 20 minutit ukse taga ootama. Koridoris. Toole ei ole, aga on kaunilt laiad aknalauad. Mule meeldib aknalaual istuda. Ma kodus istun tihtipeale köögi aknalaual ja vaatan välja. Nii mõnus. Tolles kooli majaosas on klassid, milledel on koridori poole klaasseinad. Klassisolijatel huvitavam ja koridoris kõndijatel ka. Õpetajatel sellest küll kasu pole. Nii juhtuski, et üks õpetaja, kes õigel ajal tundi alustas, jättis oma tunni pooleli, et tulla mulle ütlema, et aknalaual ei tohi istuda. Miks aknalaual istuda ei tohi? Sellepärast et võib välja kukkuda. Jah, ma olen ka lehest lugenud, et on olemas lapsi, kes arvavad, et nad on ämblikmehed ja üritavad mööda majaseinu ronida. Kuid päriselus ma selliseid lapsi ei tea. Ja ma ei ole laps. Too õpetaja on minust noorem, ma arvan. Küsisin oma lapselt, et kas neil oli ka põhikoolis reegel, et ei tohi aknalaual istuda. Oli küll.

Lõpuks jõudis tundi too hilinenud õpetaja. Ta andis meile eelmisel aastal ka ühte ainet, kus ta ei rääkinud seda, mida aine all oleks võinud rääkida, vaid tegi tunni arvutiklassis ja õpetas meile arvuti kasutamist. Too naine on minust vanem ja seepärast on ka täiesti mõistetav, miks ta oma arvutikasutamisoskuste üle uhkust tunneb. Suvega polnud ta oma arvutikasutamisoskuste üle rõõmustamist lõpetanud ja kuigi aine nimetus on sel aastal teistsugune, arvas ta, et me võiksime noid pabereid kaunimaks kirjutada, mida me talle eelmisel aastal kirjutasime. Lisaks ta arvas, et kaunimaks kirjutamiseks oleks vaja majandusõpetajal oma õppeprogrammi muuta ja õpetada seda, mida tema arvab, et õpetama peaks.

Järgmisel päeval oligi majandusõpetajaga loeng ja tundus, et ta polnud väga rahul sellega, et oli peapesu saanud ja programmi pidanud muutma. Ning ta hakkas meile rääkima raamatupidamisest. Ta lubas, et ma ei pea tunnis olema, aga kuhu ma keset koolipäeva ikka paariks tunniks lähen. Istusin klassis ja skrollisin telefoni. Igatahes rääkis ta raamatupidamisest neid osasid, mida meie grupil eriti vaja ei lähe, ehk üldist teooriat. Kuna ta oli pahane, siis üritas ta kogu juttu veel ekstra keeruliselt rääkida. Kuid mingi hetk pani ta ühe mõistega pisut puusse ja ma avasin suu. No seda sain ma kohe kahetsema, sest õpetaja avas suu hoopis suurejoonelisemalt ja lisaks minule sai sajatuste osaliseks terve klass.

Meeldivaid tunde ja õpetajaid on meil ka. Näiteks algas meil sel aastal kirjakunst ja see õpetaja on üks meeldivamaid inimesi üldse, keda ma tunnen. Ja ma tunnen väga palju inimesi. Tema puhul jääb mulje, nagu ta armastaks kõiki inimesi või ta vähemalt suhtub kõigisse sooja südamlikkusega. Ta õpetab stiilis, mis tekitab tahtmise nii hästi teha kui vähegi võimalik. Kiitusega pole kunagi kitsi ja kui midagi valesti läheb, saad ju ise ka aru, õpetaja ei pea seda sulle nina alla hõõruma. Tema õpetab õiget tehnikat.

Ma otsustasin, et enam kooli hommikul esimesesse tundi ei lähe, sest 8.30 on liiga vara. Lähen kümneks. Kuid nood kirjakunsti tunnid on esimesed ja ma tunnen end väga halvasti, et hommikul tema tundi ei jõua. Samas on mulle olulisem see, et ma ennast hommikuse kella peale jooksmisega ei välja ei väänaks. Vastik dilemma! Kuid ma valin füüsilise heaolu vaimse ees. No ja see füüsiline väljendub vaimses ka. Õptaja pole hilinemise kohta midagi öelnud, aga mulle tundub, et ta on natuke solvunud, kuigi ta ei väljenda seda kuidagi.

Õmblemise õpetaja on sel aastal hoopis õpetajalikum. Eelmisel aastal mitu mu grupikaaslast kaebasid ta peale, et ta midagi meile ei õpeta, kõik tuleb ise välja mõelda, tema ainult hindab ja tujutseb kui talt küsima minna. Nüüd seda enam kurta ei saa ja ma loodan, et nii jääbki ja ma saan targemaks. Ma olen õmblemises iseõppija ja mulle kohutavalt meeldib endale asju õmmelda.

Nahaõpetaja on end suvel kenasti välja puhanud ja on jälle sama meeldiv kui eelmisel sügisel. Õnneks ta otsustas, et aine nahktoodete turundus tähendab seda, et nahktoode tuleks ka valmis teha ja selle juurde rohkem rääkida, et mida, kuidas ja kellele. Ehk me hakkame tegema toodet, kus niisket nahka venitatakse vormi järgi. Instas näeb proovitööd, mille valmistamiseks kasutasin pisikest kivi.

Kõige toredamad on kooliekskursioonid. Eelmisel nädalal käisime Kumus, mille sisse kuulus ka Sittowi näituse külastamine. Ma pole veel meedias selle näituse kohta ühtegi kriitilist arvustust kuulnud, sest peab ju meeldima. Kuid muarvates oli see üliigav näitus. Kumus on palju huvitavamaid pilte. Sittowi põhiline väärtus seisneb selles, et ta pildid on kohutavalt vanad (ja et ta oli Tallinnas/Revalis tähtis tegelane). See, et Sittow maalis omi pildikesi samal ajal kui Da Vinci ja need polegi aja möödudes ära kadunud, ei tee neist töödest veel esiletõusvat kunsti. Enamuses on tegemist igavate portreedega. Tol ajal kasutati kunstnikke fotograafide asemel. Tänapäeval tahetakse mõnikord fotograafilt ka, et ta teeks foto, kus inimene oleks ilusam kui tegelikult. Kunstnik pidi nii maalima, sest muidu klient saatis ta pikalt. Sa pidid olema geenius, et pildile kahtlane suunurk leiutada, nii et sellest mitu sajandit suva joped teaksid. Sittow oli tavaline inimene.

Kumus ma leidsin ühe vist 18. sajandi portree, mis kohe mu pilku köitis ja selle juures oligi jutt, et kunstnikul oli lubatud naine maalida nagu inimene välja paistis – kuri vanaeit. Kuid Sittow tegi sama pisikesi portreesid nagu Mona Lisa, aga need on väga igavad. Noodsamad eestlased, kes kunagi moodsa kunsti näitusel ei käi ja julgevad kõva häälega öelda, et nemad purkisittumisest aru ei saa, köögutasid pimedas ruumis karjade kaupa Sittowi maalidest paari sentimeetri kaugusele, et detaile näha ja kiitsid, et näe kui tore kunstnikerdaja. Booring!

Sel pildil on eelmisel nädalal koolist saadud saiake. Täna pildistasin. Ma ei suuda seda ära süüa, sest ma mäletan eelmisest aastast, et ta on vastik. Sedatüüpi võisai, mille all on paks heledast rasvast kiht, mis tuleb enne söömist ära pühkida. Kui keegi nägi telekast saadet firmast, mis pakub toitlustusteenust Tallinna haiglatele, siis meie kool saab söögi samast kohast. Enamus suppe mulle maitsevad, aga enamus praade on suht õudsed. Supiga koos saab ka saiakese. Sel nädalal oli kaneelisai, mis maitses hea. Aga too võisai on õudus kuubis. Kerkimata ka.

Sellised muljed esimestest koolinädalatest. Eks ma vaata kui kaua ma käia jõuan. Praegu erilist elevust ei ole. Grupikaaslased on ka enamuses kuidagi väljapuhkamata, mulle tundub. Üks, kelle puhul mulle tundub, et ta vaenab südamest minu hilinemisi, kiitles, kuidas ta üldse ei maga ja igal hommikul kuue aeg ärkab. Talle vist meeldib kannatada. Mulle mitte.