Hiromantiast ja eesmärkide saavutamisest

Mõned aastad tagasi tekkis mul huvi hiromantia vastu. Maakeeli tähendab see käejoonte järgi inimese iseloomu ja saatuse ennustamist. Alguses, nagu alati, oli maru huvitav. Vaatasin kõik oma ja sugulaste ja sõprade käed üle ja tegin kaugeleulatuvaid järeldusi. Isegi võõraid käsi vaatasin, et paremat üldpilti saada. Kuid mingi hetk jõudsin punktini, kus inimestel olid täiesti ebatüüpilised jooned peopessa joonistatud ja ma ei osanud nendega midagi pihta hakata. Lisaks on igavene möll naiste kõige olulisema küsimusega – kas ma kohtan oma tõelist armastust, mitu korda ma neid kohtan ja palju lapsi mul tuleb. Igatahes jäi huvi soiku. Praegu ma umbes oskan põhiliste joonte kohta järeldusi teha, aga see on huvitav ainult võõrama inimese puhul. Tuttavate kohta tean ma ilma kätt vaatama rohkem, kui käsi võiks öelda.

Kuid üks huvitavamaid jooni inimese käel on saatuse joon. Huvitav sellepärast, et mõnel inimesel nagu on saatus ja teistel üldse pole. Ma panen foto ka. Vasakul on ühe inimese parem käsi, kus on täiesti korralik ja tavalisel kohal asetsev saatusejoon. Paremal on teise inimese vasak käsi, kus see joon nagu on ja nagu pole ka. Või ma isegi ei tea, kas too joon, kuhu ma sinise noole tegin, on õige või on õige mõni allpool olev jupats.

Kuid laias laastus on saatuse joonel nii palju inimese saatusega pistmist, et need, kel see joon on korralikult sirge, pikk ja sügav, siis need on inimesed, kes täpselt teavad, mida nad elult töö ja saavutuste teemal soovivad ja siis nad tegelevad tolle teemaga väga korralikult, plaanivad ette, kavandavad, pingutavad ja saavutavad oma eesmärgid. Või vanemate inimeste puhul nad lihtsalt lähevad peale kooli mingil konkreetsel erialal tööle ja teevad samasugust tööd terve elu korralikult kaheksa tundi päevas. Või rohkem.

Miks ma sel teemal kirjutan? Sest ma hakkasin mõtlema, et inimesed on tihtipeale rahulolematud sellise enda iseloomuomadusega, mis neil on terve elu olnud ja sisuliselt nende saatuse kujundanud. Et inimesed küll teavad millised on nende võimed, aga nad ei ole rahul tulemustega, mida nende võimetega on võimalik saavutada.

Ma ei pannud siia oma käejoontest pilti, kuid mul on selline saatusejoon, või õigemini hale sakiline saatusejooneke, mis täpselt läheb kokku minu iseloomuga. Ma ei ole kunagi pidanud piisavalt oluliseks pikkade plaanide tegemist ja kaugete eesmärkide saavutamist. Juhul kui mul oleks edasirühkija iseloom, siis oleks mul hetkeks suur maja heas asukohas ja koletumalt suur pangaarve ja ma töötaks mõnes suures firmas näiteks finantsjuhi või tähtsa bossina. Ma nooremana mõnel korral mõtlesin selle peale, aga alati tundus, et ma ei viitsi. Liiga palju jamamist.

Ma koolis isegi õppisin kuidas suuri eesmärke saavutada. Tuleb konkreetne plaan teha. Selline, kus on kirjas, mida sa tahad ja mida selleks vaja läheb. Järgmisena tuleb teha hulk pisikesi lühiajalisi plaane, mis tegelevad nende vahe-eesmärkide saavutamisega, mida põhieesmärgi saavutamiseks vaja läheb. Seda õpetati tolles ülikoolis, kus ma majandust õppisin.

Tegelikult polnud see üldse minu plaan sinna majandust õppima minna. Mu eks arvas, et see on hea mõte, sest ma ise tahtsin tol ajal hoopis meditsiinikooli minna. Tema tuletas mulle meelde, et ma kardan verd, et äkki meditsiinikool pole ikka hea mõte. No ja siis ma läksingi ülikooli plaaniga, et hakkan karjääri ehitama tolle raamatupidaja elukutse otsa, kuhu ma peale keskkooli sattusin. No ja siis ma ka ei läinud raamatupidamist õppima oma soovi järgi, vaid kogemata. Ülikoolis sain aru, et ei, finantsjuhi elukutse juurde kuulub kohutavalt jäärapäine ja üle laipade minev iseloom, ma ennast küll nii palju muuta ei taha.

Ja kõik minu rahateenimise ja poliitikahobi asjad on käinud täpselt sama moodi. Tuleb juhus ja ma asun õhinaga asja kallale. Kuna jäära pead pole kuskilt võtta ja siis ma teengi kõike täpselt nii kaua, kuni on huvitav ja kui enam huvitav ei ole, teen midagi muud. Raamatupidamist olen ma siiski terve elu teinud. Kuid juba üle 15 aasta pole ma töötanud kaheksa tundi päevas, sest nii ei ole mõnus. Mulle sobib, et mul on palju erinevaid kliente, nii on kogu aeg huvitav. Ja ma olen endaga rahul. Ma elan vastavalt sellele, nagu mulle hetkel parasjagu meeldib.

Mu ema, kes töötas terve oma elu korralikult raamatupidajana, arvab, et ma olen hoopis rohkemaks võimeline. No ta arvab, et ma olen nii tark, et peaksin oma tarkusega miljoneid teenima. Ma ise küll nii ei arva. See, et ma olen tark, selle kasvatas ema mulle juba lapsena selgeks, aga järjepidevalt läbi halli kivi rühkimist ta mulle küll õpetada ei suutnud. Kui mu ellu tuleks võimalus, et näe, rabele mõnda aega ja siis saad miljoneid, ega ma vastu ei tõrguks. Kuid et ma sihikindlalt tõmbaks end mitmekümne aasta jooksul raha või kuulsuse pärast ribadeks – ei, tänan, ei taha.

Kuidas teil oma käele joonistatud saatusejoonega leppimine kulgeb? Olete rahul oma iseloomust tulenevate võimetega eesmärke saavutada või mitte? Kui joont otsima hakkate, siis paremakäelistel soovitan vaadata paremat kätt. Üldjuhul on pöidla pool elujoon, mis näitab tervist ja seksuaalsust ning kuskil peopesa keskel võiks üles keskmise sõrme poole joosta too saatusejoon.