Lugemisaasta. Peeter I. A. Tolstoi.

Hoolimata sellest, et popp on lugeda uusi Eesti raamatuid, jätkan mina ikka oma kummaliselt väljakujunenud rida – vene kirjanike vanad raamatud. Peeter I omandamisel on mul saamislugu ka. Eelmisel aastal sattusin vana Teaduste Akadeemia maja raamatukokku ja seal on vanade raamatute müümise pood. Ukse taga oli kast sildiga – 5 krooni. Ega ma ei usu igat silti, mida näen. Küsisin järgi. On jah viis krooni. Meil on raamatukogus liiga palju raamatuid ja siis müüme odavalt maha. Mina krabasin endale terve seljakotitäie.

Tolstoid olen ma loomulikult kooli ajal lugenud, aga meeles pole mul ei sõjast ega rahust ei muffigi. Peeter Esimest ma enne lugenud ei olnud. Ilus raamat, muideks. Järjehoidjaga. Punane peenike pael, mis kinnitatud raamatu külge. Väga kena mõte, mida enam ei kasutata. Raamat ilmunud eesti keeles aastal 1952, Tuglase tõlge.

Mingeid erilisi eelarvamusi mul ei olnud, aga mind siiski üllatas olukord, kus mul oli probleem raamatu käest ära saamisega. Ma olen vahepeal proovinud paari tuntud eesti raamatut ka lugeda, aga vedelevad siiani poolikuna kapil. Krossi “Keisri hull” näiteks. Ajalooliselt peaks isegi Peetriga sobima, kuid nõrk on eestlase sulg. Hoolimata asjaolust, et Tolstoi pole oma Peetrit lõpuni kirjutanud, on raamat ka praeguses variandis täiuslik. Ma ei tea, kas ta nii plaanis, aga raamatu alguses on pidevalt kehv ilm. Venelastel läheb kah päris halvasti. Kuid siis hakkab õnn vaikselt pöörduma ja ka tegevus toimub pigem hea ilmaga kevadel ja suvel. Ma vist olen ka bloginud, et mulle meeldib kui raamat on nii kirjutatud, et mul kogu aeg film kõrval vaimupildis jookseb. Tolstoi aega mingile suvalisele kirjeldamisele ei raiska, aga läbi inimeste ja tegevuste saab kõik kirja.

Ainult tegelasi on ses raamatus kole palju ja nende kohta kasutatakse erinevaid nimesid – kord eesnime, eesnime hellitusvarianti, perekonnanime või isanime. Tunnistan ausalt – mul oli raamatu lõpuni mitme inimese jälgimisega probleeme. Kuigi raamat on Peetrist, kirjeldatakse seal veel mitme teise inimese elukäiku. Nii, nagu Tolstoi venelasi kirjeldab, võib seda teha vaid venelane. Raamatus pole ühtegi positiivset tegelast. Kõik on jõhkrad, edevad, ahned, laisad, rumalad, tõusikud, vargad, kadedad, himurad jne. Suuremas osas tegelastes on pea kõik need iseloomujooned korraga. Kuidas venelane pidutseb! Kui poleks lugenud, ei kujutaks ettegi! Ka üle poolte naistest on hirmkoledad, lollid ja võimuahned. Punased põsed peediga. Vene meest, kes poleks padujoodik, seal raamatust ei leia. Viin küüslauguga figureerib peamise lemmikuna, kuid hiljem ka igasugused Euroopa veinid. Kuid ega poolakad väiksemad joodikud, liiderdajad, õgardid jne polnud.

Vene köögist on mul nüüd ka hoopis parem ülevaade. Toitude kirjeldamine tuleb Tolstoil hästi välja. Üldjuhul on suurem osa toitudest mullegi tuntud, aga kõige nilbem oli vist Poola peotoit, kus hanele pandi kaanid selga verd imema, hane hoiti mingis kotis, et ta rasva läheks, siis löödi maha ja pandi ahju. Kaanid kukkusid maha ja küpsesid krõpsuks. Nämm-nämm!

Mitte üksipäini koledaid venelasi ei kirjelda Tolstoi, vaid ka kogu Venemaa elukorraldusest Peetri ajal on mul nüüd väga korralik ülevaade. Kuidas võim jaotus, kuidas posti otsa ja sealt ära sai. Ning muidugi kurikuulus “võimu määrimine” nii ja teistpidi. Kui Mahra sõda ja sarnased raamatud jätsid mulje, et Eesti talupoega peksti palju, siis võrreldes venelaste peksmisega oli see tühiasi. Meil arvestati peksu löökide arvuga, Venemaal aja järgi. Näiteks päev läbi. Aga ega ma siin kõike kirjeldada ei jõua. Kuidas venelased kavalusega rootslastelt Narva kindluse vallutasid, tuleb ikka ise lugeda.

PS! Foto on tehtud Kassisabas Tallinnas.