Ahh sulle ei meeldi Savisaar? Aga Sa mõnda teist poliitikut üldse tead?

Hipster Edgar
Hipster Edgar

Minu arust on Eestis poliitiline olukord iga aastaga aina kehvemaks läinud. Täpselt nagu teisteski Ida-Euroopa riikides, kus demokraatia aina väheneb ja rahvas heal juhul tahab, et keegi tuleks ja lööks korra majja või on tavainimesel täiesti ükstaspuha, mis toimub, sest endalgi on raske. Eestis on kõige levinum poliitikaga seonduv tavainimese tunne, et ta vihkab Savisaart. Ja nii on see kestnud juba aastaid. Savisaart vihata on kuidagi turvaline, sest enamus ümbritsevatest inimestest noogutab kaasa ja saab aru, et tegemist on normaalse poliitilise arvamusega, millele vastu vaielda oleks rumal. Mina küll nii ei arva. Mina liigitan need inimesed, kes automaatselt Savisaare kohta midagi halba tahaks öelda, poliitikas rumalateks inimesteks. Nende aju on hea mõnus pesta, sest see on kenasti sile.

Kui nüüd keegi seda viimast lauset luges ja tahaks vastu vaielda, siis vastaku parem kiiresti küsimusele, et mitut parteiesimeest ta veel teab. Neid, kes praegu parteisid juhivaid. Ei, aitäh, Mart Laar ei juhi juba paar aastat midagi muud peale ratastooli. Ei, tema asemel ei ole ka Juhan Parts, kes viimasel ajal IRL-le reklaami teeb. Nooremad inimesed ilmselt ei tea ei Laari ega Partsi. Nad mõlemad on meil peaministrid olnud. Parts näiteks sai kuulsaks sellega, et tõstis punase kraanaga neofašistide mälestusmärki. Lihulas. Ahh, mis ma teid ikka piinan. IRL-i esimees on praegu hoopis Reinsalu, kelle nime meeldetuletammine on isegi mulle raskevõitu. Selline pikk poiss, kes häbenes pildile tulla ja saatis hoopis Juhani.

selgroogaJa siis on meil Riigikogus veel üks partei – Sotsid. Nime järgi sotsiaaldemokraadid. Arvake ära, kes on ülevaloleval pildil. Õigus, see on sotside praegune esimees Sven Mikser. Kunagi kuulus ta Keskerakonda ja oli Siim Kallase valitsuses kaitseminister. Jah, reformikatel oli koos Keskerakonnaga valitsus ja nemad saatsidki meie poisid Iraaki sõdima. Seda ei saa Mikser minult iialgi andeks. Kuigi, jah, meie sotsid on alati nõus püksid ja maksud alla laskma, kui vaid valitsusse saaks. Kui keegi juhuslikult ei tea, siis nemad on meil praegugi valitsuses ja aitasid refomil puuetega inimestele keerata ja tulumaksu langetada.

Noh ja siis on veel reformierakond ja selle esimees meie peaminister punnispõsine Rõivas-poiss. Teda vast ikka kõik teavad, ma loodan. Või kas ikka teavad?

Ja kõik! Rohkem meil Riigikogus parteisid enam polegi. Kui me kunagi paarkümmend ja rohkem aastat tagasi demokraatlike valimistega tegelema hakkasime, said riigikokku paljud erinevad parteid. Nüüd on neid jäänud ainult neli ja sisuliselt pole neil omavahel mittemingisugust vahet. Nende liikmed on jooksnud nende erakondade vahel, nad kõik on omavahel erinevaid valitsusi teinud ja saavad raha samadelt ärimeestelt. Nad kõik kannavad musta raha kilekotiga kontoritesse ja kedagi ei huvita, sest lambakari valib vanad joped ikka tagasi, ükskõik kui suured pohhuistid nad on. Või pigem valibki eestlane ülbeid pohhuiste. Nagu Tarandit Europarlamenti.  Miks? Valimiste ajal ajavad mõned poliitikud igasugust jama, mida nad pärast valimisi teha kavatsevad, aga miks nad ei teinud seda siis, kui nad valitsuses olid/on ja oleks võinud teha, jääb arusaamatuks. Teised poliitikud on lihtsalt ülbed.

Neil neljal erakonnal pole mittemingisugust vahet peale selle, et Savisaart kui Tallinna linnapead ja Keskerakonna esimeest teavad kõik, aga teisi ei mäleta eriti keegi.

16 comments

  1. No kuidas võtta. Kunagi Britistanis õppides käis programmi ka simulatsioon-intervjuu ja kui ma seal siis seletasin, et meil Eestis on parlamendis 8 parteid (või kuipalju neid seal tollal oligi), siis intervjueerijad ilkusid ikka mõnuga selle kallal, et miks neid nii palju vaja on …

    Meeldib

  2. Britis on täiesti teistmoodi süsteem kui enamustes euroopa riikides ja meil. Esiteks on neil see monarhia-värk, keda kõik britid armastavad, eksole, aga monarhe on presidentide asemel mujalgi euroopas. Aga teiseks on brittidel samuti enamusvalimised nagu usa-s, mis teeb paljude parteide eksisteerimise keeruliseks.

    meil on samasugune süsteem, nagu näiteks soomes ja soomes on praegu parlamendis valitsuse pooles 4 parteid ja opositsioonis 6. kõik vaated on esindatud.

    Meeldib

  3. Noh kui nüüd natuke ajas tagasi kerida, siis leiab ka riigikogu koosseise, kus rohkem parteisid esindatud. Võtame näiteks eelmise, kus oli ka EKRE eelkäija ja rohelised. Nood parteid tegid täiesti ise omal nelja aasta jooksul püksid nii täis,et enam valimiskünnist ei ületanud.

    Üldistus: marginaalsed parteid ja nende juhid kipuvad meediapildile pääsemiseks eelistama klounaadi sisulise sõnumi asemel. Kehtib ka, khm, ühe ajalukku hääbunud vasakpoolse poliitühingu osas 🙂

    Meeldib

  4. Duhh, kena, kui sulle meeldivad meie 4 parteid ja nende igavesed parlamentäärid. Jah, muidugi on kõikidel endistel riigikogujatel siiani püksid head-paremat täis. Sul on nii positiivne vaade meie praegusele poliitilisele diskursusele, et kohe rõõm lugeda 😀

    Alati teie truualamlik Kloun

    Meeldib

    • Kena, et sulle meeldis. Veel kenam, et mitte ainult mina, aga piisavalt suur osa kohalikust elektoraadist ei kiitnud haeks Strandbergi roheliste afääre ega Reiljani-Tuiksoo tegusid.

      Meeldib

  5. Noh, programmi järgi on meil parem-vasak-konservatiiv-liberaal skaalal küll kenasti kõik riigikogus esindatud. Vasakliberaalid kesk ja sde on programmiliselt enam-vähem identsed, üks püüab venelaste, teine eestlaste hääli. Reform peaks olema paremliberaalne, ehkki viimasel ajal meenutab selle reaalpoliitika küll ka rohkem vasakliberaale, sest tõstetakse toetusi ja makse. IRL peaks katma paremkonservatiivse niši. Seega peaks kõige kehvemini ennast tundma paremliberaalid, nemad on tõesti sellises seisus, et peavad valima halbadest parimat.Teiselt poolt jälle vasakliberaalid saavad tervelt kolme erineva partei vahel valida.
    Põhjus, miks parteid tunduvad ühetaolised, on minu meelest hoopis see, et meil on alati võimul koalitsioonid, mitte üksikparteid, mis tähendab, et oma lubadusi ei saagi hakata ellu viima, vaid tuleb koostada mingi kompromiss koalitsioonilepingu näol, mis paraku tähendab suuri järeleandmisi ja seda, et me ei saa kunagi näha ühtegi parteid oma visiooni täielikult täitmas. Positiivne pool on muidugi see, et siis on vähemalt mingil määral esindatud suurem osakaal valijatest. Kes muidugi pole reeglina ikkagi poolikute lahendustega rahul.

    Meeldib

  6. Ah jaa, jäi lisamata, et kui riigikogus oleks parteisid rohkem, oleks koalitsioonid samuti keerulisemad, mis tähendaks veel rohkem kompromisse, poolikuid lahendusi ja järeldaksin, et veel suuremat rahulolematust.

    Meeldib

  7. Mar, tohib ma pakun, et Sa pole kunagi ühiskonnateadusi õppinud, isegi mitte ühtegi algkursust?
    ja sa vihkad savisaart? 😉

    Meeldib

      • Mar, sest te jaotasite parteisid nii nagu meil ajakirjanduses on harjutud jaotama ja nagu meie aktiivsed poliitikud seda omades huvides teevad. Kui Soomes mahub parlamenti 10 erinevat erakonda, aga meile vaid neli ja soomes saavad valitsuses hakkama 4 erinevat parteid, kuid teie kardate, et meil ei saaks, siis jääb mulje, et te pole poliitika vastu sügavamat huvi tundnud.
        Mind teeb murelikuks kui kaks sarnase valimissüsteemiga riiki üksteisest iga aastaga aina enam demokraatias erinevad ja eesti liigub autoritaarse süsteemi poole. Teie pigem arvate, et see on hea. Võimalik, et olete politoloogiat õppinud, aga pooldate autoritaarset riiki?

        Meeldib

  8. Mar’i kohta esitatud küsimus inspireeris mind ka küsima – kas tasub kasutada sellise raamatupidaja teenust, kes riigi rahakoti osas omab veendumust, et “võtame hästi suure laenu ja jagame selle inimestele laiali” on jätkusuutlik projekt?

    Meeldib

    • duhh, sind ajendab pigem küsima ammune sümpaatia minu meeldiva isiku vastu, mitte mar-i esitatud küsimus. teame sinusuguseid 🙂 vaevalt, et sa mult raamatupidamisteenust ka siis ostaksid, kui ma pesuehtne kristlane oleks.

      Meeldib

    • Alustame sellest, et autoritaarsus nii nagu mina seda mõistan, ei ole küll otseses sõltuvuses parlamendiparteide arvust. Autoritaarsusest võime rääkida siis, kui valitsev organ ei ole enam võimule kutsutud rahva tahtega vabadel valimistel. Kui praegu rohkem kui kolmandik eestlasi tahab näha võimul Reformierakonda, siis jumal nendega. Mina nende hulka ei kuulu (eristudes seega suuremast osast oma sõpradest-tuttavatest), aga austan nende inimeste valikut ja kuna olen just nimelt veendunud demokraatia pooldaja, siis tõstan käed üles ja lepin enamuse tahtega.
      Samamoodi Tallinnas. Mina Savisaare vastu sõna ei võta, sest rahva tahtega on ta sinna valitud ja kuigi mõni võib tõesti Tallinna olukorda, kus volikogus üle poole on keskerakondlased, kes sõidavad opositsioonist iga jumala päev teerulliga üle, autoritaarseks nimetada, on ka see demokraatlike valimiste tulemus.

      Meeldib

  9. nõukogude liidu ajal väideti ka, et on vabad valimised. ja mõnes mõttes olidki, jälgiti reegleid, et kõikidel kollektiividel oleks esindajad olemas, erinevatest ühiskonnakihtidest jne. igas riigis räägivad võimulolijad, et valimised on neil riigis ausad ja õiglased. lihtsalt mõnes riigis valimised ongi nii vabad, et igaüks saab valida vastavalt oma veendumustele ja teises kohas sa ainult ohkad, et miks enamus valib ikka seda ühte parteid ja ülejäänusid peab toladeks …

    Meeldib

    • Siin lähevad jälle meie kontseptsioonid lahku. Ma ei pea kunagi vabadeks valimisteks neid, kus tulemused on võltsitud. Ka tänapäeva Venemaal ei ole minu arusaamade järgi valimised vabad.

      Meeldib

  10. ma küll ei usu, et nõuka ajal valimistulemused võltsitud olid. mis mõttega neid keegi võltsima oleks pidanud, ühe partei valimised ju? nõuka ajal inimesed olid ikka päris seaduskuulelikud, kuna kontroll oli kõva ja karistused ka.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.