Mida ma naistepäeval tegin

Tavaliselt kasutatakse blogimist nagu päevikut – inimesed panevad kenasti kirja mida nad teevad ja mõtlevad. Mina olen tüüpiline ekstrOvert ja ei armasta omi isiklikke asju teistele avaldada. Tänase päeva puhul otsustasin erandi teha. Eks ka Daki “minu päeva” postitused andnud innustust.

Minu jaoks ei ole eriti suurt vahet, kas kalendris on neljapäev või pühapäev, kuna ma töötan kodus ja just täpselt siis kui tuju tuleb. Kuid teiste inimestega sarnase rütmi saavutamiseks üritan nädalavahetuseti tööd mitte teha. Tänane hommik sarnanes tavalisele tööpäeva hommikule, kuna laps läks varahommikul Lihulasse naistepäeva jalkaturniirile. Minu jaoks tähendab see, et enne õue minemist hüüab ta mulle tšau. Mõnikord räägib veel midagi, aga kuna ma sisuliselt magan, siis ma ei mäleta. Aga mul on väga ergas uni ja ma ärkan kohe ülesse, kui mingi krõps käib ja olen võimeline ka mõtestatult vestlema.

Laps läks ära ja mina magasin edasi. 9.30 helises telefon ja näitas “Tundmatu number”. Võtsin toru. Ma võtan alati telefoni, kuna tavaliselt tähendab võõras number, et keegi potentsiaalne klient tahab mulle raha anda. Ma olen hoolega harjutanud kuidas täisune pealt telefonile vastates rääkida mitteunise häälega, aga ma ikka veel ei oska. Tänahommikune helistaja oli mu onu. Mu emal on kaks venda. Üks neist aegajalt helistab mulle, aga teine pole kunagi helistanud. Või ma ei mäleta et oleks. Vot see teine onu helistaski ja soovis mulle head naistepäeva. Soovis veel palju lilli ka. Kuna ta sai aru, et ma alles magasin, lõpetas ta kähku kõne ära. Mina magasin edasi.

Keskpäeva paiku ärkasin päriselt ülesse. Tavaliselt kulub mul ka voodist väljasaamisele vähemalt tunnike. Mõned inimesed pidavat hommikul päevaplaane hauduma, mulle meeldib niisama mõtetel joosta lasta. Täiesti suvalistes suundades. Praegu ma enam ei mäleta, kus mu mõtted täna uitasid. Mingi hetk ajasin end voodist välja, panin koduriided selga ja suundusin kööki kohvi tegema. Kohvi tõmbamise ajal joon ära suure klaasitäie tavalist leiget kraanivett. Aknalaual istudes. Mul on hea lai aknalaud ja vaade on ka nauditav: näeb päris palju inimesi, autosid, vareseid, koeri ja sportlasi.

Kohvi kõrvale tegin ühe singileiva kurgiga ja maandusin elutoa diivanil internetti. Vaatasin üle ajalehed, feisspuki ja blogid. Kuna Mallukas kirjutas perekoolist, käisin perekooli foorumit ka uurimas. Lugesin triidi kuidas võtta vahele flirtikus neid mehi, kes ütlevad, et tahavad ainult sind, aga tegelikult käivad saja naisega. Perekooli lugemine on päris hea meelelahutus. Kunagi mitu aastat tagasi, kui ma üksikuks jäin, käisin ka flirtikus. Väga palju suhtlemisraskustega inimesi. Kuna ma suhtlen vabalt, lõpetasin tolle nalja päris ruttu ära. Enne proovisin veel tutvuda keskealise mehena ja 20-aastase noormehena. Keskealisel mehel oli meeletu löök! Noormehed küll mingeid kirju niisama ei saa. Naistel on igas vanuses minekut. Kõik naised, kellega ma läbi oma feikkonto suhtlesin, olid väga toredad inimesed. Kuid naistele on flirtik kui läppamaläinud heinakuhjast terade otsimine.

Kuid pühapäevane ilm õues läks aina ahvatlevamaks. Otsustasin, et pean enne õueminekut midagi asjalikku ka tegema. Kuna ma panin laupäeva õhtul kikerherned likku, tuli need pühapäeval hummuseks vormistada. Eelnevalt retsepti uurides otsustasin, et teen tahini ka ise. Seesamiseemned olid mul olemas, aga röstida ma neid ei tahtnud, sest ma pole varem seda teinud ja mul polnud nii palju seemneid, et neid untsu keerata. Panin seemneid kohviubade jahvatajasse ja masina tööle. Minu üllatuseks ei saanud ma mitte seemnejahu vaid hoopis pasta. Nojah. Lisasin pastale veel pisut oliiviõli, suhkrut ja soola. Väga ei olnud seesamiõli maitsega.

Tee Pae parki

Tee Pae parki

Mul on mitu erinevat marsuuti, kus jalutamas käia. Täna otsustasin Pae parki minna. Kümme kraadi sooja, imeline! Otsisin kapist oma õhema jope välja ja panin ühe sooja jope kappi ära. Pae pargi tiik on ikka veel jääs. Teisel pool tiiki olid uued majad valmis saanud ja inimesedki sisse kolinud. Päris kena vaade neil. Pae park on kindlasti üks kauneimaid parke Tallinnas. Kõige uuem ka. Kui Pae parki jagus inimesi mõõdukalt, siis Kadrioru park oli päris paksult rahvast täis.

Pärast tunniajast mõnusat jalutuskäiku jõudsin kella neljaks koju ja kohe krõbises lukuaugus veel üks võti. Laps tuli koju ja tõi kaasa ühe pisikese tulbi. Meie ainus lill tänasel naistepäeval. Turniir tal nii hästi ei läinud. Mingi suur naine lükkas mu kergekaalulise tütre lihtsalt pikali. Naine sai küll vea kirja, aga lapse jalg sai jälle pahkluu kohalt haiget. Nüüd ta lonkab😦

Keetsin kikerherned ära ja panin vajalikud komponendid mikserisse. Mitu korda maitsestasin, aga ikkagi jäi kuidagi igav see hummus. Paar nädalat tagasi tegin samadest hernestest falafeleid, need maitsesid kuidagi paremini, lausa imehästi. Kas praadimine toob kikerherne maitse paremini välja või mis värk?

Õunakook

Õunakook

Laps oli vahepeal magama jäänud. Kuna täna on ikkagi naistepäev ja lisaks ka pühapäev, otsustasin veel ka õunakooki teha. Ainult nisujahust taigna tegemine ei ole hea mõte, otsustasin kaerahelbeid lisada, aga või kogus oli külmkapis kahtlaselt väikeseks jäänud. Otsustasin kasutada mandliõli. Külmkapi peal vedeles kahe šokolaadimüsli paki lõpud, kasutasin kaerahelveste asemel neid. Soola unustasin panna, aga muarust sain täiesti hea koogi. Nagu ikka tuleb meie peres kook pooleks lõigata ja jaotatud. Küll kolmestes peredes on keeruline😀 Laps ärkas ka ülesse samal hetkel kui ma kooki lõikasin.

Noh ja nüüd hakkab kell üheksa saama. Mina istun elutoas diivanil ja blogin. Minu ees mängib telekas Superstaaride saade, mida ma eriti ei jälgi. Laps mängib omas toas vist arvutiga. Ilmselt vedelemegi mõlemad eri tubades kuni magamaminekuni internetis. Uks vahepeal suletud. Tema läheb paari tunni pärast magama. Mina, üldjuhul, lähen magama pool kaks.

Kas teie naistepäevas esines rohkem lilli ja õnnitlevaid mehi? Kui polnud, ega üksinduski eriliseks tee. Reedel rääkisin ühe oma tuttava inglasega, kes küsis, et sa oled ju ilus intelligentne naine, mis sul saab viga olla. “I am ALONE,” vastasin.

17 thoughts on “Mida ma naistepäeval tegin

  1. Narr 9. märts 2015, 09:31

    Mis on triid?

    Like

    • Manjana 9. märts 2015, 20:05

      http://en.wikipedia.org/wiki/Conversation_threading
      Seda pidasin silmas, ma ei tea kuidas seda eesti keeles kutsutakse.

      Like

      • Narr 10. märts 2015, 09:33

        Aa, meil on hakatud seda vist “lõimeks” kutsuma…või lihtsalt foorumiteemaks? Thread’i kohta triid öelda on pisut segadusttekitav, sest see ei hääldu nii😉

        Like

        • Manjana 10. märts 2015, 12:48

          Ma kohe teadsin, et sa ütled, et see ei hääldu nii😀

          Kas Sul oli range ema, kes nõudis, et koolis peavad ainult viied olema ja siis eesti keele õpetaja oli täielik uss ja ei pannud mingite tühiasjade pärast viit? Mingi värk peab selle pideva kriitika taga olema. Sa tead, et ma vihkan kriitikat, aga sa ikka kirjutad. (Kuna ma nüüdseks olen mõistnud, et sa ilma ei saa, siis ma lepin su kriitilisusega, aga sul endal peaks ka sellega elamine suht raske olema).

          Like

        • Narr 10. märts 2015, 13:58

          Ei ole mul ranget ema ega ussist õpetajat olnud, eesti keel on mul alati loomulikult tugev olnud. Sa tundud iga pisiasja pärats kummaliselt ründavaks muutuvat. Pidev kriitika? Ühel (ühel!) korral mainisin, et sul on tekstis imelik viga (kui olid ise kurtnud selle üle, et blogijad kirjutada ei oska), nüüd mainisin, et ma ei saanud sellest triidi-sõnast aru (päriselt ei saanud, arvasin, et on mingi uus asi olemas, millest ma veel ei tea) ja selgus, et segadus tekkis sellest, et me hääldame sõna thread erinevalt. Ma ei pidanud seda kriitikaks ja ei uskunud, et see haiget võib teha. Palun vabandust.

          Like

        • Manjana 10. märts 2015, 15:29

          1 komm oli sul veel, mida ma ei avaldanud. See kus sa kritiseerisid, et ma ei tohiks halle varje kiita ja kui kellelegi mu kiitmine ei meeldi, siis on halvasti.

          Rohkem sa kommenteerinud ei ole. Sa ei ole kunagi kommenteerinud postituste sisu, aidanud samal teemal edasi mõelda, vaid leiad kommenteerimiseks mõne näpuka nagu mingi kuri kooliõpetaja. Ma ei nimetaks seda isegi kritiseerimiseks, see on pigem nagu osatamine.

          Like

        • Narr 10. märts 2015, 16:08

          Kas see oli tõesti kritiseerimine, et ma avaldasin arvamust selle suhtes, et kui sa kirjutad intrigeerivast teemast, tuleb tahes-tahtmata kommentaare, mis sinu arvamusega ei nõustu? Seda, et sa ei tohiks halle varje kiita, pole ma küll EALES öelnud, ka seda mitte, et on halvasti, kui lugejatele su eelistused ei meeldi. Palun, ära hakka nüüd siin teisele sõnu suhu panema. Kui sulle meeldib, siis on ju korras, ma aktsepteerin seda täielikult, aga nähtavasti tegi sulle haiget, et kõigile see raamat/film ei meeldi – sa tegid ju sellest lausa eraldi postituse ja ma mõtlesin, et kirjutan, et see oli ju ette teada, et kõik ei arva sellest teemast samamoodi nagu sina, et ei ole mõtet seda hinge võtta, et teistele ei meeldi raamat/film, mis sulle meeldis. Ma ei mäleta rohkem, mis ma kirjutasin, aga seda, et sa EI TOHI midagi kiita, ei olnud kindlasti. Võid mulle mu kommentaari saata, ma ei usu tõesti, et ma oleks dikteerinud, mis kellelegi meeldida tohib. Purjus ka nagu ei olnud, kui kirjutasin.
          Minu jaoks tähendab vaikimine nõusolekut. Ma ei ole sarikommenteerija, isegi mitte sarilugeja. Kui ma kommenteerin, siis on mul kas küsimus (nagu ka käesoleval juhul, kui ma ei saanud aru, mis see sõna tähendab) või arvan ma teisiti. Näpuka, mis ei olnud isegi mitte näpukas, olen leidnud ühe korra ja tõin selle esile VAID seetõttu, et olin näinud su varasemaid postitusi ja kommentaare, kus kirjutasid, et sa ei salli blogijaid, kes ei oska kirjutada. Mul ei ole mingit haiglast vajadust otsida kirjavigu.
          Kordan siis veel ühe korra: esimene kord, kui ma seda blogi kommenteerisin, leidsin ma vastuolu, sest sina kritiseerisid blogijaid, kes kirjutada ei oska, aga ise tegid ka vea (mul on tobe kalduvus arvata, et kui keegi mingi võõra inimese omaduse kallal võtab, siis tal endal seda omadust pole). Selle peale käskisid sa mul end näkku peksta ja juurdlesid selle üle, kas mul on elus midagi kohutavalt halvasti läinud, et ma nii õel olen. Kustutasid need kommentaarid ära. Teine kord kommenteerisin, kui sa tegid postituse sellest, et sa kirjutasid asjast, mis sulle meeldis, ja tuli välja, et kõigile ei meeldi. Vigadele ma ei osutanud, ei kritiseerinud ka midagi enda arvates. Kolmas kord oli nüüd, kui su postitus oli muidu arusaadav ja tore, aga ma ei saanud ühest sõnast aru. Ma ei osatanud, et ööö sa ei oska kirjutada, vaid ma ei teadnud, mis sa selle sõna all mõtled, sest ei olnud seda varem kuskil kohanud. See ei ole kritiseerimine, kui ma ei saa sõnast aru, sest ma isiklikult hääldan seda teisiti. Või on?

          Like

        • Narr 10. märts 2015, 14:08

          Lisan veel midagi. Kuna sina kipud (mul on tervelt kaks näidet tuua!) igasuguste lühikeste kommentaaride põhjal võõraste kohta psühhoanalüüsi koostama, siis äkki on sul depressiooniga probleeme? Kui ma sügava kliinilise depressiooni käes vaevlesin, oli ka väga raske kriitikat vastu võtta ja ükskõik, missugune väike märkus tundus julma mahategemise ja rünnakuna. Osaliselt tervenenuna enam seda probleemi pole…

          Like

        • Manjana 10. märts 2015, 15:25

          Ei, depressiooni ei ole. Ma eluaeg pole kriitikat kannatanud. Suudan end ise paremini kritiseerida kui keegi teine oskaks🙂

          Like

  2. Morgie 9. märts 2015, 14:26

    EkstrAvertsus, a-ga.
    http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ekstravertsus

    Hummuse tegemisel on abiks seegi, kui teed tahini ise – see on lihtne. Seesamiseemnetest.

    Like

    • Morgie 9. märts 2015, 14:31

      Aa, krt, tegidki tahini ise, mul jäi see kahe silma vahele. Aga ma olen aru saanud, et seemnete kuumutamise moment on seal ikka hädavajalik.

      Like

    • Narr 10. märts 2015, 16:11

      Siis on hästi, kui pole. Kriitika mitte kannatamine on ka mõistetav, aga kui sa igat asja kriitikana tõlgendad (jah, need on erinevad asjad), siis on lihtsalt natuke raske. Minul küll oli.

      Like

      • Narr 10. märts 2015, 16:12

        Nähh, valesse kohta läks. See oli vastuseks sellele, et pole depressiooni.

        Like

  3. Morgie 9. märts 2015, 14:27

    Alone olemisel pole häda midagi. Ja lapsega koos tegelikult ei olda üksi. Vaat, kui ta sul ükskord kodust välja kolib…

    Like

  4. Manjana 9. märts 2015, 17:03

    Sa oled siin kenasti iseendaga rääkinud, et ma ei oska enam miskit lisada😀
    peale selle, et laps on laps. ma üksinda olemise all pidasin silmas vajadust mehe järgi. mees on selline elukas, kes tegeleb nende vajaduste rahuldamisega, mida sõbrants ja laps ei tee ja ei tekita mulle juurde neid kohustusi, mida laps tekitab😛

    Like

    • Morgie 10. märts 2015, 01:03

      Mees tekitab muid kohustusi, on kulukas elukas ja sõna ei kuula. A muidu on alati seal parem, kus meid ei ole.

      Like

      • Manjana 10. märts 2015, 01:11

        no õues on kevad ja tead küll seda herne ja tilli juttu. talvel ei saanud nagu nii arugi.
        kuna mullle ei meeldi ei käsutada ega sõna kuulata, siis pohh kui keegi veel sõna kuulata ei armasta, peaasi, et käsutama ei kipuks

        Like

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: