Minu kogemused oma osaühinguga

Ethel blogib juba pikemat aega teemadel, kuidas ilma töökohtata iseseisvalt, näiteks internetis, raha teenida. Nüüd kirjutas ta oma ettevõttega tegutsemisest. Kuna mul on oma osaühing alates 2002. aasta lõpust, siis tekkis tahtmine ka omi kogemusi jagada. Juba mitu aastat on mu ainsaks sissetulekuks see raha, mida oma ettevõttega teenin. Ma ei ole püstirikas ärimees, aga ma pole kunagi elus kopikaid lugenud või enne palgapäeva rahatu olnud, raamatupidajate kutsehaigus. Kopikaid otseses mõttes olen ikka lugenud, töö nõuab.

Kõikidel raamatupidajatel on oma firma, ma arvan. Ikka juhtub, et keegi tuttav otsib raamatupidajat, kes talle aastaaruande ära teeks ja raamatupidaja ei saa ju mustalt raha tasku pista. Ta poleks sel juhul tõsiseltvõetav.

Kui mina üle kümne aasta tagasi oma firma tegin, pidi alustamiseks päriselt 20 tuhat krooni letti lööma, teine 20 tuhhi võis olla asjadena. Tänapäeval on hoopis lihtsam – logid end äriregistrisse, vastad seal mõnele lihtsale küsimusele, maksad riigile natuke lõivu (vist oli 145 eurot) ja ongi sul oma osaühing olemas. Varem olin ka FIE, aga tänapäeval ei soovita seda enam vaenlasele ka mitte.

Firma tegemiseks peab mingi rahategemise idee olema. Kui sul üldse alustamiseks raha ei ole, siis pead teenima millegagi, mida saad teha kodus ja mille jaoks pole vaja midagi uut osta. Levinuim on müüa mingit teenust – midagi mida ise oskad oma pea või kätega teha. Aga sa pead oskama seda nii hästi, et teised seda just sinult osta sooviksid. Või pigem sa pead end nii hästi müüa oskama, et teised seda just sinult osta tahaksid. Kui sa just geenius pole ja midagi väga erilist ja nõutut teha ei oska, on sul konkurendid ja sa pead neist kuidagi parem olema. “Ma müün ennast odavamalt” ei ole hea argument, sest väga odav teenus jätab kahtlase mulje, midagi peab viga olema, kui inimene oma töö eest raha ei taha küsida.

Ethel räägib oma postituses erinevatest asjadest, mida võiks ettevõttel alguses vaja minna. Ta mainib visiitkaarte. Mul kunagi olid visiitkaardid, aga praegu mul neid küll vaja pole. Ei tea, kellele ja kus ma neid jaotama peaks? Mul on juba mitmeid aastaid internetis firma kodulehekülg, hea lihtsa aadressiga: www.page.ee. Üldjuhul peetakse soliidseks, kui kasumittaotleval ettevõttel on oma domeeninimi, mitte kuskil imelikus kohas mingi tasuta asi. Oma domeeniga kaasneb ka firma e-mail, mis on soliidsem, kui näiteks gmaili aadress. Soliidne on vaja olla selleks, et inimene sulle teenuse eest oleks nõus maksma ja ta sind usaldaks. Kui inimene tahab kodutule annetada, annetab ta kodutule, kodutult teenust ei oodata.

Minu firmal FB-lehekülge pole. Ma kunagi mingisuguse tegin, aga selle pidev uuendamine tundus liiga keeruline. FB kaudu võib müüa suht kõike, aga iga päev on natuke vaja vaeva näha, et kriitiline mass rahvast kohale meelitada ja neid endast huvitatuna hoida. Mina ei viitsi iga päev tööd teha.

Nagu te mu firma lehelt leidsite, siis ma tegelen peale raamatupidamise  veel ka fototöötlusega. Peamine sissetulek on siiski raamatupidamisest, see fototöötluse asi on pigem hingele ja ma pole sellele kunagi eraldi reklaami teinud. Ma ei tahaks seda iga päev või iga nädal teha. Mõnes kuus pole ühtegi klienti. Detsembris olen teinud kaks graafilist lehte ja mõlemad kliendid jäid rahule. Nad mõlemad leidsid mind läbi kodulehekülje. Sedatüüpi tööde müümine tekitab mus tunde, et ma olen kunstnik ja see tunne meeldib mulle. Ma kunagi üritasin ERKIsse sisse saada, aga ei saanud ja nii on mul kõrgharidused hoopis äri- ja haldusjuhtimises ning kunsti olen peamiselt iseseisvalt harjutanud. Kuid ma suudan alati oma hobidega ka natuke raha teenida.

Kodulehekülje hooldamisega tegelen ma ise. Minu 2003. aasta aruandes on kirjas, et peamine tegevusala on internetis kodulehekülgede valmistamine. Ma oskan html-i, aga rohkem programmeerimist õppida pole huvi pakkunud. Kodulehekülje pidevalt uuendamine on väga oluline, sest niisama seisvad lehed lähevad otsingus tahapoole. Kuid pidev ei tähenda igapäevast, piisab kui kvartalis midagi juurde nokitseda. Kuidas oma firmalehte googlis ettepoole rebida, on poolenisti teadus, millega on oluline kursis olla. Google areneb, konkurentide lehed arenevad, seismine on tagasiminek. Kodulehekülg peab olema selline, et klient sinuga kontakteeruda tahaks, mitte pettunult järgmisele lehele ei surfaks.

Mõned aastad tagasi tegin oma raamatupidamisteenusele ka paberajalehes reklaami. Postimehes ja Linnalehes, pisikese ruuduga. Umbes viis korda, ma pakun. Ma sain mõned ühekordsed kliendid ja paar iga-aastast klienti. Ehk paberlehte ostetud reklaam tasus mitmekordselt ära.

Viimasel paaril aastal olen enamuse oma klientidest saanud läbi kodulehekülje. Nad ise helistavad mulle. Ma võtan alati telefoni, sest tavaliselt algab kliendisuhe sellega, et keegi helistab, tavaliselt hommikul, kui ma magan ja küsib, kas ma ta raha tahan. Onu Maurus ei maga kunagi kui raha pakutakse.

Kui ma firmaga alustasin ja kodulehekülgi tegin, siis tegelesin ka telefonimüügiga. Ma läksin spetsiaalselt tööle telefonikataloogi, sest seal õpetati telefonimüüki. Telefonikataloogi ei suutnud ma midagi müüa, sest ma ei uskunud nende tootesse, ma lahkusin sealt paari nädala pärast, aga endale leidsin ma telefoniga helistades päris palju kliente. Ma spetsialiseerusin lasteaedadele, sest neilt nõuti sel ajal, et neil peaks oma kodulehekülg olema. Enam ma kodulehekülgede tegemist ei paku, paar vana klienti on jäänud.

Praegu on mul päris mitmeid kliente, keda ma pole päriselus kunagi näinud, vaid nendega ainult läbi interneti suhelnud. Nii on päris mugav, teen tööd millal tahan ja suhtlus käib e-mailiga. Ühe kliendiga suhtlesin skype’s ka, aga tekstiga, mitte videoga. Mõned kliendid käivad mul kodus külas. Vanasti ma käisin ise klientide juures, siis tundus kummaline kliente koju kutsuda. Tänapäeval on kodukontor täiesti tavapärane asi. Ma olen alati kesklinnas elanud ja näiteks oma fototöötluse klientide vastuvõtmiseks näen ma mõnusalt kodune välja, sest minu roll on ju mängida boheemlasest kunstnikku. Uute raamatupidamisklientidega olen ka linnas kohvikus kokku saanud, kui uus klient päriselt inimest näha soovib. Selle kohtumise tarbeks ripub mul riidekapis viisakas sinine pihikseelik.

Selle aasta oktoobris sain ma paar klienti ka läbi blogi, aga rohkem selliseid juhtumeid pole olnud. Kusjuures nad kirjutasid mõlemad samal nädalal ja ma ei bloginud raamatupidamise teemadel. Ma blogin oma tööst harva. Ettevõtlus-eetikaga ei käi kokku klientidest kirjutada. Vahepeal mul oli üks klient, kelle paberite hulk kasvas meeletu kiirusega, aga makstav rahahunnik mitte. Temast ma blogisin, kuna töö ärritas mind. Tegelikult oleks pidanud ta kohe maha jätma, kui oli näha, et meil enam ei klapi.

Praegu võin endale veel väikeseid toredaid kliente juurde võtta, kui kellelgi on abi vaja. Suur hunnik pabereid mulle ei meeldi, selle jaoks on teised firmad. Iseenda peremehena ei pea ma tegema tööd, mis mind päevast-päeva ärritab. Aeg on näidanud, et kergem on ebameeldivale kliendile ei öelda, kui talle midagi teha ja pärast kahetseda. Raha ei peaks olema argument, et midagi väga ebameeldivat teha. Mulle ei meenu isegi igast aastast ühte ebameeldivat kliendisuhet. Neid on väga palju vähem kui üks aastas.

Ma ei kavatse kunagi endale ühtegi töötajat võtta, sest siis ma oleksin kapitalist ja see mulle ei meeldiks. Ma eelmisel aastal ühele tuttavale lubasin, et võin ta sugulasele praktikakohta pakkuda, kuna tal oli koolis vaja, aga too tüüp ei ilmunudki välja. Ma leidsin, et see oleks päris huvitav kogemus olnud ja arvan, et tollest noormehest küll raamatupidajat ei saa, kui ta ei suuda end isegi praktika jaoks õigeks ajaks kokku võtta.

Ma oskan raamatupidamist õpetada küll, ühele tuttavale bioloogiaõpetajale, kel mu täisteenuse ostmiseks raha ei olnud, õpetasin kuidas ise teha. Minu erinevus keskmisest eesti raamatupidajast on see, et ma suudan arusaadavalt rääkida nii eesti kui inglise keeles. Enamus raamatupidajaid räägib koledas salakeeles, millega tutvumiseks võite raamatupidamisseadust lugeda.

Mu arvates on kodus üksinda oma firma jaoks töötada mugavam, kui kuskil suures firmas kellast-kellani kellelegi teisele. Mulle sobib niiviisi paremini. Iga päev kuskil tööd tehes teeniksin ma kõvasti rohkem. Aga kui ma viitsiksin praegu endale aktiivsemalt uusi kliente sebida ja teeksin kodus iga päev kaheksa tundi tööd, siis ma oleksin püstirikas. Nüüd ma mõni nädal ei liiguta lillegi. Ei soovita kodus endale töötamist inimestele, kes ei oska aega nii  surnuks lüüa, et ei põe. Neil võivad kohutavad süümepiinad tekkida, kui pidevalt sebida ei saa.