Sünnipäevad ja kingitused

Blogimine on ikka lahe asi, saad teada, et on olemas täiesti erinevad maailmad, mis on kohe siinsamas kõrval, aga neil pole mingit sarnasust minu maailmaga. Peale selle, et nad asuvad füüsiliselt samas linnas, riigis, maakeral.

Kristallkuul kirjutas täna sünnipäevadest ja nüüd ma sain aru, miks meie mõtted rikkusest ja rahast kuidagi kokku ei sobinud. Umbes nagu üks räägiks aiast ja teine mitte aia august,  vaid draakonitest, mis Volbriööl üle mägede lendavad. Vahet ei ole kumb draakonitest räägib, erinevused on mäekõrgused.

Miks ma sellest teemast üldse kirjutada tahtsin, oli mu ema mure, et mind ei kutsutagi tädimehe sünnipäevale. Tädi on mu ema õde ja ta mees saab juuli lõpus vist 80 või midagi sarnast ja peab kuskil mõisas suure sünnipäeva, kuhu kutsutakse hulk sugulasi. Meil ei ole väga suur suguvõsa, seega kuulun ma täpselt nii lähedasse ringi, et normaalne oleks kutsuda, sest me ikka suhtleme päris tihti. Kusjuures mul on jube hea meel, et mind ei kutsuta, sest mulle üldse ei meeldi sugulastega tundide kaupa pika laua taga süüa. See on üliigav ja mõjub kaalule halvasti. Ma ei oska mitte süüa, kui toit mu nina ees vedeleb.

Ma lohutasin ema, et ma ju ei taha sinna sünnale ja ma pole ühelgi ta lähedaste sugulaste sünnal mitu aastat käinud. Et keegi polegi mind ju varem kutsunud, sest eeldatakse, et kui nad mu ema kutsuvad, siis ema ütleb mulle ka, mitte ma ei vaja eraldi kutset. Aga ema ikka tunneb, et nagu mulle tehtaks liiga vms.

Ehk ma ei käigi sugulaste sünnipäevadel. Vanasti käisin rohkem, siis kui laps oli väiksem ja mul oli mees. Ma ei teagi, miks me siis käisime. Sest meil oli auto?

Mul on ka poolõde ja mõned poolvennad, aga ma olen vist ainult kord käinud oma õe sünnal. Sel aastal ma ei mäleta, miks ma minna ei saanud. Mingi jama oli ees. Kuna ma sünnale ei saanud, ei tekkinud ka küsimusi kingituste osas, neid ei  olnud vaja teha.

Paar aastavahetust me oleme ka õega koos veetnud, aga me ei teinud mingeid kingitusi. Nad tulid oma mehega ja võtsid kaasa süüa ja juua ja mul oli ka mingeid sööke-jooke ja nii oligi. Kõik olid rahul.

Kusjuures sünnipäevadega on täpselt samamoodi. Minu tutvusringkonnas peetakse sünnipäevasid, kuhu võetakse kaasa süüa ja juua ja kingitus on pigem sümboolne. Mina tavaliselt teen midagi ise. Mõned ostavad midagi, aga kindlasti ei lähe selle peale üle 10-20 euro. Tänapäeva inimestel on ju kõik olemas, eriti imelik oleks suure raha eest mingi üleliigne asi osta. Sünnipäevalaps tunneks end ka imelikult, ma arvan. Ma küll tunneks, et mis siis nüüd meie vahel nii erilist on.

Ma paar aastat tagasi käisin ühe tuttava pulmas. Seda peeti tema sõbra poollagunenud mõisas. Süüa ja juua sai normaalselt. Ma ergutasin neid, et mingi aeg peaks kingitusi tutvustama. Jah, sugulased tegid kallemaid kingitusi, aga sõpradest ma tean, et mõni ei teinud üldse kingitust. Täiesti rahulikult tuli ilma kingituseta. Ma olen ka käinud tuttava pulmas, mis peeti lahtise taeva all, oma telk tuli kaasa võtta. Ja söök-jook ka.

Eelmisel aastal oli selline juhus, et mind kutsuti ühe tuttava sünnale. Ma ei olnud temaga ammu suhelnud ja ta umbes päev varem teatas, et tule külla, midagi erilist ei toimu, lihtsalt istume mõne tuttavaga. Ma võtsin kommikarbi ja pudeli ja läksin kohale ja pidin pikali kukkuma, kui kingitusi üle andma hakati. Ikka kallite firmade kosmeetika jms. Ta on mu kunagine sõbrants, kelle jaoks on kole oluline, millega ta tuttavad tegelevad. Mina tutvusin temaga siis, kui ma pisut tuntud olin. Ta ei jätnud seda seltskonnas kunagi mainimata. Jube häiriv! Kui ma tahan endaga eputada, siis ma teen seda, aga ma tavaliselt kunagi ei taha. Tema aga tegi alati tutvumisringi, kus ta ise kõiki oma tuttavaid kirjeldas nii nagu talle meeldis. Peamiselt läbi selle, miks keegi tuntud võiks olla. Kui sul oli näiteks mees, kes tegeles mingi spordialaga, siis sa olidki sportlase naine, kuigi meest ei olnud isegi kaasas. Ja veel meeldis tal oma tuttavaid pilgata ja nende arvel “häid” nalju teha. Ega ei hakka ju sünnpäevalapsele vastu plõksima, eks ole.

Igatahes on tal juba järgmise aasta sünnipäevaks event FB-sse ära tehtud ja ma ei suuda kuidagi otsusele jõuda, et kas ma tahaksin sinna minna või mitte. Kui minna, siis peaks kingituse ostma. Nagu ma Kristallkuuli postitusest välja lugesin, siis alla 70 euro ei tasu üldse mõeldagi. Kas ma tahan käia välja 70 eurtsi, et vaadata inimesi, kes peavad ainsaks rikkuseks raha ja asju?

Ta eelmisel suvel pidas pulmi ja mind sinna ei kutsutud. Küll kutsus ta pulma minu sõbrantsi, kes on nüüd kuulus. Ma ei tea, kas ta ei kutsunud mind pulma seepärast, et ma talle sünnipäevaks nii haleda kingituse tegin või seepärast, et ma enam kuulus pole, aga ta helistas mulle üks päev enne minu sünnipäeva sügisel ja alustas kõnet läbinähtava valega, miks ta mind pulma ei saanud kutsuda. Nii imelik ma ka pole, et ma ise aru oleks pärinud.

Vot sellised on erinevad arusaamad kingitustest ja pidudest. Ma ei arva, et üks variant oleks parem kui teine. Kuigi Kristallkuul ei paistnud ise väga rahul oma rahakeskse maailmaga olevat. Mina olen küll rahul sellega, et kui ma teen mingi peo, siis ma arvestan, et nii palju ma raiskan raha ja see raha on läinud. Kui mulle tuuakse kingitusi, siis ma hindan kingituste juures seda, kas kinkija tunneb mind piisavalt, et suvalise raha eest või ka tasuta midagi mulle meeldivat tuua. Lilled meeldivad mulle alati ja söök jook ka. Ilusate siltidega jook. Asjade koha pealt olen ma jube pirtsakas: ainult piisav hulk sissepakitud hinge ja käsitööd võivad aidata.

Rohkem ma oma sünnipäevasid pidada ei kavatse. Mu laps tegi mulle sel kevadel selgeks, miks sünnipäevad on nõmedad. Tema pole juba mitu aastat oma sünnipäeva pidada tahtnud. Sünnipäevad on nõmedad, sest inimesed ootavad sellelt päevalt palju, aga tegelikult ei pruugi ikkagi tore päev olla, sest ootused on ülesse kruvitud. Kui ma mõtlen oma viimase 5 aasta sünnipäevadele, siis vähemalt kahel neist ulgusin ma omaette nutta, sest midagi läks viltu. Ja ma mäletan seda väga täpselt, sest sünnipäev jääb ju meelde. Rohkem ma endale meeldejäävalt sitta päeva ei taha.