Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad.

Ma ei tea, kas kõikidel oli teismelisena hea mõte, et võiks ära surra? Mul küll oli. Ma end tappa ei tahtnud, aga suremisest mõtlesin küll. Ja täpselt samamoodi, nagu ma praegu suremisest mõtlen: “Noh, suren ära ja mis siis? Tegelikult on ainult mu ema kurb ja teistel on täiesti pohhui, olenemata kui palju nad teesklevad, et uhuu, mul on nüüd nii kurb. Tutkit neil minu surma pärast kurb oleks. Nad nutaksid vaid mõeldes oma isiklikule surmahirmule.”

Loogiline, et ema on kurb. Ma arvan, et maailma kõige hirmsam asi on siis, kui su laps on siin maailmas juba päris kaua elanud ja siis võtab kätte ja sureb ära. Sureb ära varem, kui ema. Täiesti kole! Ema peaks ikka esimesena surema ja siis laps, mitte vastupidi. Ema surm on see, mis tuleb kõigil läbi elada ja kõik teavad, et ükskord see juhtub. Aga suure lapse, kellesse sa aastatega oled tõeliselt kiindunud, ära suremine on kole läbielamine.

Ma ei saa aru, miks inimesed kardavad surra. Juhul kui surm tuleb kiiresti ja enne ei pea näiteks murtud luudega kuskil tundide kaupa passima, siis ei ole ju midagi karta. Arvestades, et siiani olen ma pidevalt armastanud piire proovida ja oma nina kahtlastesse kohtadesse toppinud, kuid midagi päriselt hirmsat pole minuga kunagi  juhtunud, siis ma usun, et ma suren pigem ilma eelneva jamata.

Kusjuures seniilsena suremine on ju puhas lust ja lillepidu. Minu lemmiklause on Piiblist, et õndsad on need, kes vaimult vaesed jne. Seniilne tähendab ju seda, et inimene ei saa suurt aru, mida teised asjast arvavad ja elab enda naiivses pisut lapsikus maailmas. Seniilsusega ju ei kaasne ärevushäireid? Minu kokkupuuted ärevusega on küll pisikesed ja kontrollitud, aga ainus põhjus, mida ma oskan ette kujutada, miks suremine võiks olla hirmus, on päriselt ärevushäirete omamine. Ärevushäired tekitavad inimestele kontrollimatut hirmu asjade ees, mis tegelikult ei tekita ei valu ega parandamatuid tagajärgi. Ühtegi päris põhjust erutuda pole, inimene põeb lihtsalt ilma põhjuseta. Kuna surm on samm mittemillesegi, siis pole ju põhjust põdeda. Pärast surma ei ole midagi, mis puudutaks seda teadvust ja füüsilist keha, mida inimene enne surma omab. Praegusega võrreldes on peale surmasammukest täielik tühjus ja kõige puudumine, ka ärevus puudub ja muud foobiad. Pärast surma pole tavamõistes ei valu ega sotsiaalset häbiposti.

Ma usun taassündi ja karmat, eksole. Ilma neisse uskumata võiks suremine veel lihtsam olla. Kui inimene on surnud, siis on surnud – kõik, pimedus, lõpp, mittemidagi. Karma järgi toimub pärast surma taassünd ja sa saad täislaksuga kätte kõik, mis eelmisest elus tasumata jäi. Nii hea kui halva. Sa saad võimaluse uuesti ja paremini elada, parandada vigu ja saada paremaks inimeseks (või loomaks, kui eriti valesti elasid). See, et su füüsilist keha hakkavad peale surma sööma ussid või põleb ta krematooriumis, on ju täiesti ükstapuha. Igal juhul.

Miks mind surma peale mõtlemine nutma ajab, on see mõte, et tegelikult on minu surmast kõigil täiesti pohhui. Kedagi eriti ei huvita, mitte rohkem kui suvaline uudis, mis tuleb ja läheb. Kui ma näiteks täna ära sureks, siis saadaks sellest teada pärast seda, kui mu laip siin haisema läheb, sest kedagi ei huvita. Mul ei käi külalisi. Kliendid käivad siis, kui ma olen nendega eelnevalt kokku leppinud. Erinevate tuttavatega suhtlen ma peamiselt läbi Facebooki. Mul ei ole ühegi tuttavaga pooleli mingeid asju, mis vajaks lõpetamist. Ei mingeid tulevikku suunatud konkreetseid kokkuleppeid. Keegi ei muretseks, kui ma FB-s neile ei vastaks. Niikuinii kirjutan ma pigem ise esimesena, kui ma kelleltki midagi tahan. Helistamine pole juba ammu teema. Mitte keegi ei sõltu minust. Mul ei ole ühtegi sõltuvussuhet.  Keegi ei vaja mind päriselt peale mu ema ja lapse. Ja tegelikult ei sõltu ka nemad minust kuidagi, aga nende kukile jääks mu matuse orgunn ja kogu kaastunne minu surma puhul tuleks neil vastu võtta. Kõik muud sugulased, kes end mu matusel kuidagi tavapärasest erinevalt tunneksid, teeksid seda pigem kaastundest mu ema ja lapse vastu, kui et neil oleks jube kurb, et ma ära surin ja nad enam mind paar korda aastas ei näe. No ja ma ei tea, et mul oleks mõnda sõpra, kes mind mõne teise enda sõbraga asendada ei saaks. Ma olen igatpidi asendatav.

Mul on väga hästi meeles mu vanaisa matus. Mul oli tõesti jube kurb, sest vanaisa oli mu elus väga oluline inimene. Ma ei näinud teda ka viimastel aastatel rohkem kui kord aastas, aga lapsepõlves tekkinud emotsionaalne side oli ülitugev. Mitu aastat peale vanaisa surma, kalmistul käies, mul ajas jälle nutma. Vanaemaga sarnast sidet ei olnud ja kui ta suri, oli mu laps paarikuune ja ma ei pidanud matusele minema. Kui mul on võimalus, siis ma üldse ei lähe matustele. Kui ei pea. Seoses vanade fotode restaureerimisega, on mu juurde sattunud inimesed, kelle ema või isa on surnud ja neil on vaja matusteks vana foto töödelda. Pärast nende äraminekut, ma olen lihtsalt üksinda nutnud. Lapse lein on jube tugev emotsioon ja ma korjan selle üles isegi siis, kui leinav inimene ei nuta. Ma, parema meelega, ei kohtuks leinava inimesega. Kuid, et inimene kardab enda surma, jääb mulle jätkuvalt arusaamatuks.

Kuna ma sain Valiolt sulatatud juustu, läks mu toorjuust imekaunilt hallitama. Tundus sobiv pilt nii morbiidsele teemale.

Karma järgi on enesetapp samasugune mõrv, nagu teise inimese tapmine, seega ei tähenda see postitus, et ma praegu veene nüsiks vms. Nutmine ja kirjutamine on mõlemad päris head teraapiad.