40+ ehk keskeakriis

Ritsik andis nii hea teema, paljud on seda juba kasutanud ja see on huvitav. Nüüd on minu kord. Teema kõlas nii: “Eh, tunnen puudust omavanustest blogijatest, kes 40+ inimestele aktuaalsetest/praktilistest teemadest kirjutaksid.. Täiskasvanud lastest, eakatest vanematest, pensionifondidest, seksist ja kortsudest.” Nelikümmend pluss olen ma kindlasti, kuigi järgmine aasta lööb ette uus kümnend. 40+ ju jääb, ainult pluss on suurem.

Üks mu lemmik eneseanalüüsi teemasid on, et milline on elu erinevatel elukümnenditel. Kõik, kes arvavad, et neil on juba enne 40-aastaseks saamist keskeakriis, ei tea, millest nad räägivad. Ma arvan, et praeguseks võiks mu keskeakriisi raskem osa läbitud olla. Teoreetiliselt võiks mul varsti kliimaks hakata ja siis on olemas peamine põhjus, miks üldse keskeakriis eksisteerib – hirm aseksuaalse vanaduse ees. Hirm, et ma muutun  torisevaks haigeks naiseks, kes võib kodused peeglid puruks visata, sest vana. Muutun naiseks, kelle vastu tunnevad seksuaalset huvi ainult need friigid, keda erutavad vanamutid. Inimene vaatab tagasi elatud elule ja kui ta varemtehtuga rahule ei jää, siis on väga tõenäoline, et ega peale 40 ka neid asju ära ei tee. Ja see teeb kurvaks. Püüad veel viimast võtta, et endale tõestada – ma olen veel noor, ma suudan, ma olen, ma teen.

Kortsumuret mul ei ole. Kuna lähedale nägemine läks 40-tes kehvemaks, siis ma lihtsalt ei näe neid. Kuid ma ootan huviga, et milline ma kortsudega välja näen. Ma tean, millised näevad välja need naised, kes ilusüste ja -oppe teevad. Kui neid piisavalt palju teha, siis näevad need naised suht sarnased välja: Donatella Vercace. Ma tahan enda nägu olla. Praegu olen ma kindel, et ei ole olemas rahasummat, mida mulle maksta, et ma end laseks “noorendada”. Ainus, mis mind näos häirib, on silmalaugudele 40-ndate alguses tekkinud 1-millimeetri suurused kõvad tükid, mis ei lähe ära. Ma olen mõelnud, et lööks ise nõela sisse, aga silmalaud siiski.

Täiskasvanud lapse ja emaga suhtest ma olen varem kirjutanud. Minu laps on alati arvanud, et ma olen vana. Tal on õigus, ma olengi temast palju vanem ja see ei muutu. Mu laps on kõige otsekohesem ja ausam inimene, keda ma tunnen. Ta ütleb mulle täpselt mida ta minust arvab ja isegi natuke rohkem. Ei mingit teeseldud austust või imetlust. Saan seda, mida väärin. (Vanemate austamine on, minu silmis, seotud konservatiivse kasvatusstiiliga, mida ma ei poolda). Mulle nii sobib, sest keegi teine ju ei julge kõike näkku öelda. Keegi ei julge, ka mu ema mitte, rääkimata tuttavatest.

Minu suhtumine oma emasse on umbes samasugune. Kuna ma olen viimaste aastatega suutnud enda jaoks enamus olulisi teemasid lahti mõelda, siis on neid asju, mis mind ärritaksid, suhteliselt vähe jäänud. Minu, mu lapse ja mu ema poliitilised vaated olulistes asjades klapivad. Välja arvatud pagulased, kelledega ajakirjandus on vanemad inimesed ära hirmutanud. Kunagi võisid mu telefonikõned emaga lõppeda minupoolse tujutsemisega, nüüd pole seda ammu juhtunud, sest ma tean, et mu ema siiralt armastab mind. Mu ema elab üksinda ahjuküttega korteris ja ta saab kõigi asjadega ise hakkama. Ainus, milles ta on abi küsinud, on vana logiseva kuuri katusele ronimine, et seal eterniite paremini paigutada, kuna vihm tilgub valedest kohtadest läbi. Mu ema on terve täiskasvanu elu üle 100 kilo kaalunud ja kõrgele ronimine pole tema teema.

Ema saab järgmisel aastal 80 ja tal pole ühtegi tervisehäda, mis tegutsemist segaks. Pensionil on ta vist üle 10 aasta olnud, kuid just eelmisel nädalal rääkis, et hakkab oma korteriühistu raamatupidamist tegema, sest need, kes ühistu tegid, ei tea paberimajandusest midagi. Kunagi ta soovis, et ma talle uue teleka ostaks. Ma rääkisin talle, kui lihtne on internetist asju osta ja nüüd ta ostabki sealt ise, kui midagi suuremat vaja läheb. Ma tean, et mu ema on piisavalt tark ja tugev, et ta saab kõigega hakkama. Ta on mulle kunagi õpitud abitust teeselnud, aga ma ju tunnen teda, pole vaja mind lollitada. Viimati ta kiitis mind, et küll ma olen ikka tark, kui talle mingeid psühholoogia asju seletasin. Ma vastasin, et sinu geenid, sealt see tarkus tuleb. Kuid ma kardan küll, et mingi hetk ta äkki ei saa enam kõigega hakkama. Ma püüan sellele mitte mõelda. Ma olen ta ainus laps.

Pensionifonde mul ei ole. Ma olen rahandust koolis õppinud ja pangale niisama raha ära andmine ei tundunud kunagi see, millena teda reklaamiti.

Seks on keeruline teema. Minu keskeakriis algas sellega, et mulle tundus, et kõik on samasugune nagu kahekümnendates, ainult et ma oskan paremini valida. Kui ma olin umbes 24, siis kurtsin oma mõned aastad vanematele abielus kolleegidele, et vallalise elu on ikka raske, ainul korra nädalas saab seksi. Naised vastasid ohates: “Saaks sedagi.” No ja hiljem 40ndate keskel, kui vallalise inimese vabaduse vaimustus hakkas lahtuma, leidsin, et tegelikult võiks ikka seksi jaoks kasutada neid, kes on tõestanud, et nad on voodis väga head. Tundus päris hea mõte. Kuid 2017 suvel tegin otsuse, et enam ma ei seksi, kui päris suhet ei ole. Sekssuhe pole pärissuhe. Mitte, et seksiisu oleks vähenenud, aga mõistus hakkas koju jõudma.

Igatahes olin ma peaaegu aasta otsa ilma ja siis kohtasin SA-d.  Kuid ta läks sügisel ära ja siis ma jõudsin täiesti uuele arusaamisele – seks on puhas energia raiskamine. Ka eneserahuldamine. Seda energiat on hoopis mõistlikum näiteks loominguks tarvitada. Mis ei tähenda, et ma ei tahaks. Aga kuna mul praegu suhet ka pole, siis ma võin ju katsetada. Aasta ilma ei muutnud mu seksuaalsust kuidagi, ma ei usu neid jutte, et inimene peab kogu aeg orgasme saama. Seda räägivad need, kes ennast ja oma võimalusi piisavalt hästi ei taju.

Nii palju seksist. Nüüd pöördume tagasi keskeakriisi juurde. Nimelt lubasin ma mõni postitus tagasi, et ma teen endast aktifotod, mis tõestavad, et vanast ja ülekaalulisest naisest saab ka seksikaid pilte teha. Eveliisiga tuli kommentaarides juttu põlvedest ja siis ma lubasin talle, et teen endast pilte, kus mu põlved näevad välja nagu teismelisel. No ja vot selle jalapiltide lubaduse ma nüüd ära täidangi. Mulle ei meeldi tänapäeval laialt kasutusel kaubapildistamise võtted inimeste peal. Ma olen vanakool – valgus ja varjud. Võtsin peegelkaamera ja kulutasin umbes 15 minti, et oma jalgu pildistada.  Ise tegin. Ma ei tea, millal ma riidevabalt katsetada viitsin. Pilte pole töödeldud. Servi lõikasin vähemaks ja kontrasti kruttisin.

This slideshow requires JavaScript.

Sisuliselt võiks selliseid fotosid keskeakriisi ilminguks lugeda, kuna ma ju ei teinud “eakohaseid” fotosid. Kuid jalad ei tähenda midagi. Inimese vanus pidavat ta käelabadel näha olema, ja need on kõikidel piltidel ausalt olemas. Ahjaa, ma paar suve tagasi otsustasin, et jalakarvu enam ei aja, kuna aetuna on koledam ja nad väga silma ka ei paista. Et kui kellelgi tekkis küsimus, miks vana naise jalad piisavalt ei läigi.