Õnnetustest ja tunnetest

Kuna Epu blogis ei saa kommenteerida, siis ma pean eraldi postituse tegema. Mul ei olnud üldse plaanis Pariisist blogida. Miks? Sest ma põhimõtteliselt üritan vältida meediast õnnetuste vaatamist. Kõiksuguste erinevate õnnetuste. Too päev, kui kogu FB oli täis tulekahjus kannatanud jänese pilte, oli eriti vastik. Ja eilase ja üleeilase päeva tegid umbes sama ebameeldivaks põleva kiriku videod ja nende ümber toimuv arutelu. Nüüd ma arutlen ise ka. Me kõik oleme räpased.

Nüüd ma peaksin hakkama kiitlema, kuidas mul on kõik tunded alles ja neid pilte vaadates on mul paha olla. Muideks, ma arvan, et tegelikult on kõigil neid pilte vaadates paha olla, hoolimata sellest, mida nad ütlevad. Inimene on äärmiselt keeruline olend ja mida vanemaks ta saab, seda keerulisemaks muutub.

Pisikestel lastel on hea lihtne, nemad väljendavad täpselt seda, mida nad tunnevad. Kui on kõht tühi või paha olla, karjun appi, keegi ikka tuleb. Natukese aja pärast saab ta teada, et kõht on tühi, karjun appi, aga kedagi ei tule. Või siis keegi tuleb, aga ei saa aru, mida teha tuleb. Või hakkab suur inimene beebil hoopis mähkmeid vahetama, sest suure inimese arvates tuleb süüa siis, kui kell on õige, mitte siis, kui kõht on tühi. Veel suuremaks saades saab laps aru, et kui karjuda, võib söögi asemel hoopis riielda saada. See on esimene suur õppetund – hoia oma tundeid vaos, või olukord läheb hullemaks.

Mida vanemaks inimene saab, seda keerulisemaks lähevad õppetunnid. Lõpuks on inimesel meeles ainult see, kuidas tuleks niiviisi olukordadele reageerida, et oma tunnete väljendamisega endale kahju ei sünnitaks. Umbes teismelisena jõuab hulk inimesi arusaamisele, et tunnete väljendamise ja nende tundmisega on nii kahtlased lood, et parem kui neid üldse polekski. No ja siis ta lõpetabki mõnede tunnete tundmise. See ei tähenda, et tal neid pole, ta lihtsalt ignoreerib neid. Ta isegi ei tea, et ta neid ignoreerib. Kõigil nii edukalt ei lähe. Kõigil ei õnnestu tundeid mõistusega maha suruda ja siis nad on oma emotsioonide otsas õnnetud. Emotsioone on liiga palju, nad väsitavad, nad segavad elamist, ei luba teha seda, mida mõistus tahaks. Selle vastu aitavad tabletid ja jälle korras.

Mingi hetk tunnevad need, kes oma tunded on kaugele kappidesse ära peitnud, et elu on kuidagi igavavõitu, miski ei eruta. Siis tuleb appi meedia. Pakub neile elamusi, mis kaugelt kapisopist tundest väikese jupi välja lasevad. Inimene vaatab netist pilti kõrbenud jänesepojast ja tunneb midagi. Tunneb, et midagi on jänesega valesti, midagi tuleks teha. Kui kapp on jube sügav, siis vaatab ta kõrbenud jänest pilguga, et näe mis juhtub, kui valel ajal vales kohas olla. Võiks mõistlikumalt käituda. Samas ta näeb, et inimesed vaatavad kõrbenud jänest ja nutavad. Ahaa, taipab ta, siin on nutukoht, peaks ka pisara valama, et teistest ei erineks. Kui tunded on tolles koledas kapis, kuhu nad paigutati, sest tunnete väljendamise eest võis peksa saada, vaatab ta jänest isegi väikese rõõmuga – juhuu, mul läheb paremini.

Kuid Epu postitusele tahtsin ma seda kommenteerida, et me käisime Pariisis samal ajal, ma paar päeva varem. Ma olin tol hetkel Pariisis, kui Estonia põhja läks. Me käisime ka bussireisil, aga meie laev sõitis Tallinnast Travemündesse. Kui me tagasi tulime, pidime Travemündes pool päeva oma laeva ootama, sest ta otsis merest Estonialt põgenenud inimesi.

Ma tegin Pariisis slaide ja värvifotosid. See on slaidi koopia, ma arvan, et mu selja taga peaks Jumalaema kirik olema. Ma ei mäleta seal sees käimisest midagi. Kuid mul oli esimest korda telekast Notre Dame põlemist nähes õõnes tunne. Kuna mulle meeldib oma tundeid analüüsida, siis ma leidsin, et kurbus pärines peamiselt sealt kohast, kus on jube kurb, kui suur, vana ja tuntud asi hävineb. See annab signaali, et miski pole igavene, ükskõik kui suur või oluline see on. Kõik võib tuhaks põleda. Ja nii ongi – kõigi ja kõige jaoks võib just tänane päev viimane olla. Seepärast ei tasu seda, võib-olla, viimast päeva ebameeldivate fotode ja videotega täita. Õues on kevad!