Kuidas inimesed puhkavad

Kuulasin eile ühe tuttava töölkäiva inimese puhkuseplaane. Oi, küll need plaanid olid alles väsitavad! Umbes sama väsitavad nagu iga päev kellast kellani tööl käimine. Kuidas need inimesed küll viitsivad?

Ma märkasin juba aastaid tagasi, et paljud inimesed ei oska üldse logeleda. Mul üks sõbrants jäi alati haigeks, kui tal vaba aeg tekkis. Muidu käis ta umbes kolmes väga erinevas kohas tööl ja lisaks õppis ülikoolis ja kasvatas mitut alaealist last. Ja loomulikult nägi ta kõige selle juures hoolitsetud ja imekaunis välja.

Ma käisin ka kunagi kella peale tööl, aga ma ei mäleta enam, kas ma oskasin end samuti nii hõivatuks organiseerida. Ilmselt küll, sest mulle ei meenu, et ma oleks väga kodus diivanil teleka ees süües aega laiaks löönud. Kui ma kunagi ammu üksinda elasin ja tööl käisin, oli mul imetilluke külmik, mis oli kogu aeg tühi. Heal juhul leidus seal jogurtit, ma mäletan. Telekas on mul alati olemas olnud, aga ma pole kunagi ühestki telekaasjast nii sõltuvuses olnud, et see mu elu kuidagi mõjutanud oleks. Noorena veetsin aega peamiselt kodust väljaspool. Nüüd pigem internetis.

Noorena käisin väga tihti emal külas. Ma pakun, et iga kuu vähemalt. Tavaliselt häälega, vahest ka ühistranspordiga, aga enamasti häälega. Nüüd ma ei viitsi end isegi mitte iga kvartal ema juurde orgunnida ja kui käin, siis autoga.

Eelmisel nädalavahetusel pidin ma algselt Saaremaale tuttava sünnipäevale minema, aga kuna teise tuttava auto, millega me minema pidime, andis otsad, otsustasin Saaremaale mitte minna.

Läksin hoopis teise tuttava sünnale, kuhu minek ja tulek oli orgunnitud ukse eest autosõiduga. Väga mõnus nädalavahetus oli. Täpselt selline puhkus nagu mulle meeldib. Kolmapäeval tuli ettepanek, et reedel läheme. Reedel sõitsime Rummu järve juurde turismitalusse grillima ja tähistama. Mõnus uimlemine paljajalu murul väikese veini ja hunniku lihaga. Rabarbaritort! Rahulikud naljad, rahulikud jutud. Õhtuks olid meil piletid Rummu rockile, kuhu läksime jalgsi. Jalgsi mulle matkata meeldib. Metsas müdistamine on üks parimaid puhkusevorme, mida ma välja mõelda oskan. Rummu mäed ja järv on Eestis kindlalt kümne fotogeeniliseima koha nimekirjas kõrgel kohal! Ma piltisin telefoniga.

Kontsert mulle erilist muljet ei jätnud. Rahvakogunemised mulle eriti ei meeldi ja kuigi Rummus liiga palju rahvast polnud, tüdinesin ma päris ruttu ära.

Laupäeval sõitsime autoga Matsiranda telkima. Selle kandiga on mul ka eriline suhe. Ma arvan, et ma ujusin esimest korda meres sealsamas umbes 12-aastaselt Pärlselja pioneerilaagris. Männimetsa ja mere lõhn kokku on imeline ja uimastav mälupilt, mille kordamine tekitab õnnetunde. Ja ka seal me põhiliselt logelesime ja grillisime. Lihtsalt istud, jalutad aeglaselt mereni ja tagasi; viskad telki pikali, uneled. Sööd, jood. Vestled suvalistel pehmetel teemadel, mil keegi end ebamugavalt ei tunne. Kakled kellegagi, kes naljapärast su õllepurgi on endale võtnud. Puhkus!

See tuttav, kellest ma postitust alustasin, rääkis, et esimese asjana läheb ta Berliini paariks päevaks, et tal on juba ostetud pilet, millega ta saab kõik need päevad muuseumides rallida. Suvisel ajal kuskil tolmuses ruumis sada ja rohkem aastat vanade piltide vaatamise mõte tekitas mus külmavärinaid. Me käisime ka lapsega eelmisel suvel nädalakese Berliinis. Ühes muuseumis käisime ka, aga peamiselt lonkisime mööda linna. Poed, kohvikud, välised vaatamisväärsused, inimesed, arhitektuur, skulptuurid. Ei mingit plaani järgi jooksmist. Ma olen juba isegi raamatupidaja, ma vihkan oma isikliku elu kella järgi iga minuti äraplaneerimist. Selline asi ju väsitab. Niinimetatud Aktiivne Puhkus on minu jaoks töö. Aga ma olen nõus spontaanselt mitu ööd-päeva järjest erinevaid asju tegema. Logelemispausidega. Te oskate logeleda?