Kas valetamine on ilus?

Ma olen väga otsekohene tüüp. Kuna mulle valetada ei meeldi, siis tõe näkku rääkimine tundub kõige õigema lahendusena. Ma vahest ikka valetan ka. Kui asjaolud nõuavad.

Vaatasin nüüd viis mintsi lakke ja üritasin välja mõelda, millal ma valetan. Inimesed tavaliselt valetavad selleks, et parem välja paista ja omi vigasid varjata. Kroonilised valetajad teevad nii. Mul on üks tuttav noormees lõvi tähtkujust. Lõvi tähtkuju meestel on suur sisemine vajadus ümbritseda end külluse ja rikkusega. Mu tuttav ei ole nii rikas ja austusväärsel ametikohal, kui ta olla tahaks ja siis ta valetabki end aeg-ajalt tähtsamaks kui põhjust oleks. Kui ma temaga tutvusin, siis mind häiris, et ta valetab ja kui valega vahele jääb, seda tunnistada ei taha. Aja jooksul õppisin ma ta valedest juba rääkimise ajal aru saama. Vahest ma olen talle ka öelnud, et pole vaja mulle seda lugu jutustada, et ma tegelikult tean, kui tore inimene ta on. Ta ongi tore inimene, aga aeg-ajalt valetab end veel paremaks.

Ma suutsin nüüd välja mõelda, millal ma valetan. Ma valetan samamoodi kui mu ema – õpitud abitus. Ma ei valeta end paremaks, ma valetan end saamatuks ja rumalamaks. Mulle meeldib küll tarka ja osavat etendada, aga mõnikord kaasnevad sellega kohustused ja laiselda meeldib mulle ülekõige. Ma pole täpselt aru saanud, miks mu ema end rumalamaks ja saamatumaks valetada armastab. Vist sellepärast, et rohkem tähelepanu saada.

Teine tüüpiline valetamise koht on kirjas agressiiv-passiivsusest rääkivas postituses. Inimesed valetavad selleks, et kedagi ära võrgutada. Mulle on see täiesti tundmatu maa. Ma alati tohutult üllatun, kui ma ütlen mõnele eriti rumalale mehele näkku, et ta on nii loll, et ei tohiks enam ühtegi sõna öelda ja siis näen, et too mees muutub sellise alandamise peale minu vastu eriti sõbralikuks ja hakkab külge lööma. Umbes nagu ma oleks talle midagi ilusat öelnud. Mulle vaimse vägistamisega suhted ei sobi ja kui kellelegi sobivad, siis on mul neist kahju.

Kui mulle keegi päriselt meeldib, siis ma võin küll teda mingite pisiasjadega norida, aga see on hoopis teist moodi. Selline mäng käib naeratuse ja teiste flirtimise tundemärkidega. Kellegi lolliks nimetamine toimub tavaliselt siis, kui see idioot on mind välja vihastanud ja siis ma ütlengi talle kõik välja täie vihaga. Suur Vahe! Kui ma olen vihane ja tahan seda välja näidata, siis on see väga üheselt mõistetav. Kui mulle keegi päriselt meeldib, siis ma ei taha (ja tihtipeale ka ei saa) teeselda, et ma olen täiesti ükskõikne ja ta võib mööda seinu ronida, mind ei huvita. Ma ei saa nii, et ta helistab ja tahab kokku saada ja ma ei võta telefoni või vastan, et mul pole aega. Mul tavaliselt on alati aega, kuna ma olen liiga laisk, et ennast täielikult ära planeerida.

Kui ma helistan või kirjutan kellelegi ja ta ütleb, et tal pole mitu päeva aega kokku saada, siis ma järeldan, et ma ei meeldi talle piisavalt ja ei helista talle enam kunagi. Olgu omaette nende eriti tähtsate tegemistega. Kui ma pole talle piisavalt tähtis, siis pole teda minu jaoks olemas. Ja kui ta pärast seda mulle helistab, siis tekib meeletu tahtmine talle eelmise vastuse eest kätte maksta ja öelda, et vot nüüd pole mul aega. Ja kuhu selline tutvus viima peaks? Mitte kuskile. Mis mõtet on siis valetada? Naised väidavad, et selline venitamine paneb meest sind rohkem tahtma. No ma ei tea. Mind küll ei paneks. Või see, et kohe esimesel tutvuskorral ei tohi end kätte anda. Mis mõttes ei tohi? Kui ma tahan temaga seksida, siis ma tahan ja punkt. Mis siis, kui me voodis ei sobigi? Käid ja jamad ja pärast selgub, et ei sobigi. Mulle sobib ikka see variant rohkem, et ta saab kohe teada, kui ülihea ma voodis olen ja tahab mind ikka ja jälle. Mitte, et ta tahab mind, kuna ma valetasin, et mul pole tema jaoks aega. No on ju loogiline? Kui ta ei suuda armuda otsekohesesse minusse, siis pole mul teda vajagi. Onju?

Mingi suvakas selfi. Huvitav küll, miks ma nii kõrges vanuses veel selliseid teen?