Miks president võiks olla tuntud poliitik

Nii mitmedki on väljendanud oma üllatust, et presidendikandidaadiks seati ülesse laiemale avalikkusele tundmatu Kersti Kaljulaid. Nüüd käivad erinevad telereporterid mööda tänavaid ja uurivad inimestelt, kas nad tunnevad Kerstit. Kuna eestlane tahab olla tark inimene, siis kellegi mitte tundmine ei ole hea toon. On ringkondi, kus võidakse inimene häbiposti naelutada ainult seepärast, et ta ei suuda kaardil Argentiinat näidata. Kersti äratundmine on täiesti elementaarne, kas pole?

Ma võin küll ausalt tunnistada, et hoolimata oma 8 aastat tagasi saadud riigiteaduste magistri haridusest, teadsin mina Kersti kohta varem vaid, et Reformierand saatis ta mõned aastad tagasi Euroopasse mingi hea ametiposti otsa. Kõik. Ma ei teadnud milline ta välja näeb või mida ta oskab. Miks ma peaksin kõiki neid tüüpe teadma, kes kuskil Euroopas tööl käivad? Ma ei suuda isegi kõikide meie ministrite nimesid enam laksust öelda, kuigi ma jälgin iga päev uudiseid. Poliitika vastu olen ma paarkümmend aastat keskmisest sügavamat huvi tundnud, aga viimased viis aastat jätab poliitika mind suhteliselt külmaks. Mul on endal olulisemaid probleeme kui maailmaparandamine.

Aga tegelikult pole see üldse oluline, kas mina tean Kerstit varasemast ajast või mitte. Fakt on see, et rahvas teda ei tunne, ta ei ole kuulus inimene. Ja mis peaasi – ta ei ole mitte kunagi osalenud päriselt poliitikas, ajanud asju poliitikutega, pidanud nendega võimupositsioonil läbirääkimisi. Ta ei kujuta ettegi milline psühhopaatide kamp on poliitikud ja kuidas selles seltskonnas ellu jääda. Päriselt! Ma kuulan hirmuga, kuidas Kersti sõbrad räägivad telkus, et ta on armas inimene. President peaks paistma armas, aga päriselt peaks tal olema raudsed närvid, sest muidu läheb ta varsti hulluks.

Kõik ju teavad, mis on juhtunud tuntud inimestega, kui nad on sattunud poliitikasse. Need mehed, kes on läinud rind puhevil Riigikokku ja kujutanud ette, et hakkavad maailma parandama ja mõne aja pärast sealt saba jalgevahel põgenenud. Mihkel Raud, Hannes Võrno. Mõlemad tuntud inimesed, kuulsusega harjunud, aga Riigikogu töö on nagu tango tantsimine – seda ei tehta üksinda. Ja poliitikutega koostöö on kõvasti keerulisem kui tantsuplatsil partneri lohistamine. Hästi, Mihkel ja Hannes käitusid suht adekvaatselt, kuna vanadel meestel olid karastunud närvid, aga mäletate Tõnu Trubetskit? Tõnu astus kunagi Keskerakonda ja sellest pasalaadungist, mis ta poole lendama hakkas, sai sellise šoki, et põgenes poliitikast tuhatnelja. Tõnu ilmselt pole sotsiopaat, ta ei saaks muusikat teha, kui tal emotsioonid puuduksid. Samasugune oli ka välismaalt kohale toodud Jaak Jõerüüt, kel närvid ministriposti otsas kiirelt ülesse ütlesid.

Mina ei tea mida need reformikad on Kerstile kokku valetanud, et ta on nõus kandideerima, aga mina küll pole kindel, et ta seda hiljem ei kahetse. President on Eestis päris kehv ametikoht. Pidevalt saab peksa ja peamine tööülesanne on pea püsti hoida, et ära ei upuks. Kui s*ta sees ujumine juba välja tuleb, saab mõtlema hakata, kuidas ka selg sirge hoida, et inimesed sind pärast hea sõnaga mäletaksid. Sellel ametikohal pole mingit kasu suurest töötahtest või kenast iseloomust, sest see pole kontoritöö, mida rahulikult teiste asjatundjatega koos teha. Selles ametikohas pole isegi kasu, kui suured on sinu teadmised konkreetses teemas. See on puhas sotsiopaadist näitleja ametikoht, kes peab olema suuteline ennast kehtestama ja igale küsimusele õige vastuse andma. Päriselt. Ja su lähedased peavad sinuga kaasa mängima.

Mul ei ole midagi otseselt selle vastu, et Kerstist president saaks. Muidugi ma tahaks naispresidenti ja muidugi ma tahaks tarka ja armast inimest. Aga siin on suur AGA. Kui see inimene pole enne poliitikas avalikult osalenud, siis ta ei kannata seda jama välja, mis juhtuma hakkab ja hulluks läinud presidenti ma ei taha. Ilves on juba piisavalt imelik.