Tag Archives: Mõõga 10

Erootika müüb ehk kuumad filmid

Ma olen viimasel ajal päris palju filme vaadanud. Enamust küll kodus ja omaette, aga paar korda olen kinos ka käinud. Eile käisin. Vaatasime Artises prantsuse erootilist trillerit “Teine armuke“. Huvitav, kas Artises käivadki peamiselt vanemad inimesed, aga toda erootikat vaatasid küll peamiselt minust vanemad inimesed, kuigi meid kokku polnud palju. Seks müüb, eriti vanemale eale? Ka kaks teist filmi, millest Oscari kontekstis räägitakse, paistavad silma tekialuste teemadega, kuigi tekke liiga palju ei kasutata. Tavaline seks ei müü juba ammu. Jätka lugemist

Advertisements

Halvad valikud, mis tuju ära rikuvad

Ma tavaliselt ei blogi, kui mul on kehv tuju. mõnikord juhtub, kuna blogimine on lihtsalt kättesaadav teraapia. Kuid tihtipeale on selle tagajärjed hoopis tuju langetavad, mitte vastupidi. Näiteks tookord kui ma surmast kirjutasin, puudutasid mind vastikult kõik teiste postitused, mis minu jutule viitasid. Mulle tundus, et nad kirjutavad, et näidata kuidas nad on minust õnnelikumad ja ma tundsin end veel halvemini. Kuid ega eriti loll ei viitsi ju enda vigadest ka õppida. Jätka lugemist

Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse. Jätka lugemist

Kuidas partneri telefonis nuhkida

Vaatasin eile enne magamaminekut netist Malluka suure eMMi šõu osa, kus kaks naist, kes alaealisena olid sünnitanud, rääkisid oma elust ja suhetest. See ei ole Malluka poolt kinnimakstud blogipostitus, aga mulle tohutult see saade meeldis. (Võimalik, et ma järgmise nädala veedan Mallukale helistades ja uurides, kuidas talle mu postitus meeldis, aga võimalik, et ka mitte). Mu arust oli see pool tundi pidevat vestlust saade, millist meil telekas pole ja ma ei usu, et keegi suudaks seda ka sama hästi teha kui Mallukas. Nii hea saade! Jätka lugemist

Prooviabielu 50 halli varjundit

Täna oli TV3-st Prooviabielu teine osa ja esmaspäeval käisin ma kinos “50 tumedamat varjundit” vaatamas. Teate, mis neis kahes ekraaniseebis on sarnast? Mõlemad räägivad vägivaldsest suhtest, aga hallides varjundites on lihvitud moosivahune muinasjutuvariant ja Prooviabielu Heleni ja Kalvi-Kalle suhe on selle maavillane kodukootud versioon. Jätka lugemist

Seksikad eripärad

Mul on päris meeldejääv välimus. Mitte, et keegi vaatab peale, ehmatab ja pärast räägib sõpradele ka, mida ta nägi, vaid ma jään inimestele päris hästi meelde. Mõnikord on tulnud võõrad mu juurde ja rääkinud, et nad teavad mind kusagilt, aga nad ei mäleta kustkohast täpselt. Kui halva mäluga inimese nägu mulle üldse tuttav ei tundu, siis ma vastan: “Mul on nii tavaline nägu, sellisega käib pool eestit ringi, juu te ajate mind kellegagi segamini.” Kui inimene mu vastusega rahule jääb, on rahu majas. Pole vaja rohkem segastel teemadel pead murde, sest kesse kõike mäletada jõuab. Kuid tegelikult mul pole tavaline nägu, ma jään meelde. Isegi siis kui ma olen vait ja istun kenasti ühe koha peal. Jätka lugemist

Pereteraapia. Kõik sõltuvad üksteisest. Vägivald on lahendus

Nagu ma eelmisestes postitustes lubasin, kirjutan nüüd kuidas süsteemiteooria perekonda lahkab. Ressursi- ja vahetusteoreetikud lähenesid perekonnale väga individualistlikult.  Nad vaatasid kuidas inimene üksinda arvutab kokku oma väärtuse ja vastavalt sellele uurib, kas teine tema nõudmistele vastab või mitte. Süsteemiteoreetikud arvestavad perekonda kui süsteemi, kus kõik liikmed on omavahel sõltuvuses. Seda teooriat reklaamitakse kui peamist pereteraapia abivahendit. Mulle see teooria väga ei meeldi, kuna see kõlab pisut liiga konservatiivselt ja nõuab osalistelt kole palju iseenda muutmist, mis enamusele meist on suht võimatu. Jätka lugemist